Lumi tuli maha ja valgeks läks maa…

Head uut aastat!

Nagu ka eelmisel aastal, saan ka see aasta tõdeda – novembris-detsembri alguses läks nii kiireks ära, et PÖFFi-blogimine jäi soiku. Aasta lõpus tõmbasin juhtme seinast välja ning ei tahtnud arvutist mõeldagi, aga nüüd enne uue kiire algamist teen vanad sabad ka korda 😉

Eksinud valgesse linna (USA, Iisrael) – lugu noortest, kes lähevad teistsugusesse keskkonda oma loominguga tegelema, ennast otsima ja enda suhet parandama. Loodus tühja kohta ei salli ning kui partner liiga palju oma loomingule pühenduma hakkab, siis leiab kaaslane kergesti kellegi uue, kes temale rohkem tähelepanu pöörab. Huvitav oli jälgida inimsuhete arengut, sisse oli põimitud veidi ka gei-temaatikat. Filmi lõpp oli PÖFFilik – jättis vaatajale võimaluse otsustada, mis loost sai. Kuu hiljem filmist enam väga elavat mälestust ei ole, aga värskete muljetega hindasin 5- vääriliseks.

Tuba kostiga (Hispaania) – lihtne ja väheste karakteritega, ent väga sügav lugu. Kuigi teemad olid väga tõsised – pikaajaline töötus, üksikemadus, võlad, tänavale tõstmine – siis oli tegu ikkagi mõnusalt vaadatava filmiga.. Kuni päris lõpuni, kui pikaajalise võitluse järel tuli emal ja pojal kodust lahkuda ning õhku jäi kurb küsimus – mis neist nüüd edasi saab? Olgu meie riigis kuidas on, aga Lõuna-Euroopas on ilmselt olud veel keerulisemad olnud kriisiaastatel – massiliselt peresid, kes on riigi toetuseta elu hammasrataste vahele jäänud. Film oli tõsine, ent siiski hea ja meeldis ning sai hindeks 5.

Armastuse org (Prantsuse) – kuulsad näitlejad ja intrigeeriv teistpoolsusega seotud teema, kaunid vaated ja inimsuhted.  Täitsa tore õhtune vaatamine, aga ootused olid kõrgemad, minult hinne 4-.

Tsinniaõis (Taiwan) – taas üks film, mida sattusin vaatama seoses fotograafitööga. Veidi pelgasin, et äkki on liiga sünge, aga ilmselt kultuurist tulenevalt hirmsaid kaadreid ei olnud ja väga hingesügavustes ka ei surgitud, nii et hirm oli asjatu. Samas – ega väga hinge ka ei pugenud ja sügavat mälestust ei jätnud. Filmivaatamise järel jäi hinne kahevale: 3/4.

Vee Mälu (Tšiili) – järjekordne väga tõsisel teemal film – lugu paarist, kes kaotab õnnetuses lapse, ja kuidas nende elu sealt edasi läheb. Nagu keeruliste olukordade puhul kipub olema, hakatakse teineteisele toetumise asemel hoopis kiirelt teineteisest eralduma, lahku kasvama – lumepall veereb ja kõik läheb üha rohkem allamäge. Kuu hiljem hakkab film juba üsna palju ununema, aga vaatamise järel jäi hinnanguks  3/4.

Lõppkokkuvõttes õnnelik (Singapur) – veel üks teema/film, mis pole võib-olla mu enda esimene valik – noormehe kogemus pedofiiliaga.  Lugu polnud must-valge ning näidati inimsuhete erinevaid tahke – ahistav lapsehoidja võib olla samas lapse suurim tugiisik ja armastuse pakkuja.  Filmielamus jäi siiski pigem tagasihoidlikuks ja hinne 3.

Ainult meie kolm – lõpuks ometi üks veidi helgemates toonides film! Tiina Loki isiklik soovitus ka:) Kuigi teemad olid ka siin tõsised – pagulus ja sõda – siis oli tegevus kenas inimlikus kastmes ning kõlama jäi helge toon, et kui oled ise tubli ja armastav, võid elada suurepärast elu ka siis, kui kodumaalt põgeneda tuleb. Hinne ka jälle 5-.

Kaks viimast filmi vaatasin ära Tartus, Elektriteatris.

Jää ja taevas – head dokumentaalid on ikka mu suured lemmikud olnud, nii ka see film, tegu oli ühe selle aasta suurima elamusega. Lugu mehest, kes pühendab oma elu jää ja Antarktika uurimisele. Järjekordne pilguheit ka kliimasoojenemise temaatikasse. Soovitatav vaatamine, hinne 5.

Lõpufilmiks jäi Pruut (Hispaania), mis jäi küll paraku eelmisel päeval nähtud dokumentaalfilmile alla. Kaunis ja omapärane film inimsuhetest ning armastuse keerdkäikudest, mis jättis ka vaatajale tõlgendamisruumi ning võimaluse mõtiskleda selle üle, mis õige ja mis vale. Armastus seekord ei võitnud. Üsna meeldejääv film, millele andsin hindeks 4.

Kokku sai vaadatud 15 filmi – fotograafitöö kõrvalt sai nähtud mõned rohkem kui tavaliselt. Mõned oleks teoreetiliselt veel mahtunud, aga mõnipäev eelistasin magamist või muid toredaid tegevusi kinosaalile. Küll aga oli sel aastal ca pool filminimekirjast selline, mida sattusin vaatama tänu pildistamistööle – kuna kohal oli vaja olla nii enne kui pärast seanssi, siis võimalusel ja filmi vähemalgi sobimisel jäin saali istuma ja vaatasin filmi enda ka ära. Eks seetõttu tuli süngeid teemasid sel aastal päris palju, päris enda valik oleks kindlasti helgem olnud:) Positiivse poole pealt saab välja tuua, et seetõttu sattus uusi põnevaid riike valiku hulka.

Taani film jäi see aasta kahjuks nägemata, JUST filmile ja AD ka ei jõudnud, ja ava- ja lõputseremoonia jäid ka mõlemad külastamata.

Aga lõplik pingerida siis umbes järgmine:

Jää ja taevas – 5
Ma – 5
Teine ema – 5
Ainult meie kolm – 5-
Eksinud valgesse linna – 5-
Tuba kostiga – 5-
Sa ei suuda end üksi päästa – 5-
Lumine tee – 4+
Pruut – 4
Armastuse org – 4
Tsinniaõis – 3/4
Vee Mälu – 3/4
Lõppkokkuvõttes õnnelik – 3
Laulude laul – 3
Zero – 3

Jällegi – päris hästi, pooled filmid meeldisid ja totaalseid põrumisi ei olnud. Järgmise korrani!

Mõnikord näitab elu hambaid

Täna hommikul üle pika aja õues mediteerides mu meel vadistas. Ma ei suutnud teda korrakski vait saada. Mu keha läks sooritamisest nii pingesse. Mida rohkem meel ahvina ringi hüples, seda rohkem ärritusin. Olen ikkagi juba kaheksa aastat järjepidevalt mediteerinud. Nüüd nädal või kaks vahet ja alguses tagasi? Üks hetk lõdvestusin ja hakkasin kõvahäälselt naerma. Imeline õppetund, et sa võidki olla olümpia-kulla sportlane, aga, kui sa ei tee trenni, siis su vorm taandub, kuid kallis, see ei tee sind inimesena halvemaks.

Ja, milline alandlikkuse õppetund! Me jääme alati elu õpilasteks. Usun, et, kui sul on hea põhi all, siis on võib- olla lihtsam hüpata uuesti sadulasse. Ja, kui ei ole lihtsam või alustad täiesti nullist, siis selles pole ka mitte midagi valesti, vaid vastupidi, seal on võimalus. Sinus pole kunagi midagi valesti. Tundmatu ütleb, et tulemused ei tee meist meid. Viied, kuued, kullast medalid, oskus mediteerida, kätel seista või suur palganumber ei tee sind väärtuslikumaks või väärtusetumaks.

Teiseks, uuesti alustamine annab võimaluse astuda välja mugavustsoonist ja ikka sinna, kus imed juhtuvad. Luba neil juhtuda. Luba endal end kogeda. Vahet pole, mida sa teed või ei tee, kohe oskad või vajad õppimist, ime oled sa ikkagi.

(Hingest rahul)

Kui süda on suur, on vahemaad väiksed

Teine PÖFFi päev tõi ka kaks filmi:

Brasiilia Teine ema filmi algusest jäi küll jupike nägemata, aga kuna film läks edenedes üha põnevamaks ja paremaks, siis usun, et ei jäänud millestki väga ilma. Kaasakiskuv jutustus omapärasest jõukast perest ning nende majapidajannast, kelle teismeline tütar ilmub ühel heal päeval välja ning hakkab harjumuspärast maailma pea peale pöörama. Tüdruk, kel puudub õpitud võlts-alandlikkus ja tagasihoidlikkus ning kes arvab, et ta pole halvem kui teised, ning tal on õigus kõik saada, mida ta tahab – pannes sellega proovile nii oma majapidajannast ema kui jõuka majaperenaise kannatuse. Pereisale, tuleb tunnistada, tema elurõõm meeldib vägagi. Mõnus oli vaadata, kuidas tulesädemest tütar tasapisi mõjutab konservatiivset ema ka – igal hetkel on meil võimalus valida hakata midagi teistmoodi tegema, lõpetada ühe rolli mängimine ja asendanda see teisega. Hea, et leidub neid, kes seda meile meelde tuletada või õpetada oskavad. Filmi (õnnelik) lõpp tõi pöördeid kõigi peategelaste ellu. Meeldis, 5-.

Ungari Zero pakkus huvi ühiskonnakriitiliste teemade tõttu – mesilaste mürgitamine ja väljasuremine on teema, mida olen ikka ja jälle nõus vaatama ja kuulama. Antud film oli muidugi midagi palju enamat – mängiti erinevate zanrite, piltide, ajastute, piirkondade ja teemadega. Mitte küll päris minu tass teed, aga siiski huvitav vaatamine. Oli kauneid ja kaasatõmbavaid hetki, aga oli ka neid, mida oli väga raske vaadata – eriti just värskete Pariisi sündmuste valguses. Kas kurjusele kurjaga vast astumine on õige? Kui pole, siis kas selleks on mõni parem viis? Huvitav oli kuulata pärast filmi ka lavastaja mõtteid ja kommentaare tema loomingule. 3.

PÖFFi kolmandal päeval sain taas üllatuslikult kaks filmi ära vaadata ja mõlemad oli isegi natuke pisarakiskujad:) Mõlemas filmis jutustati tagasivaadates lugu: ühes oli vana naise lugu, teises paari lugu.

Lõuna-Korea Lumine tee esimene veerandtund jäi küll fotograafi kohustuste tõttu nägemata, aga filmi käigus sain järje peale ning vast millestki väga olulisest ilma ei jäänud. Filmi käigus sai heita pilku ajaloo- ja sõjakoledustele, ent seda tehti siiski nii kenas vormis, kui üldse saab teha. Sõda, mis viis kodudest noored mehed. Ja ka vähegi sobivas eas tütarlapsed, keda kasutati sõdurite vajaduste rahuldamiseks.. kuni neid vaja oli. Lugu kahe noore neiu sõprusest, kannatustest, kaotustest ja võitudest; ühe neiu tee jäi lühikeseks, teine aga elas kõrge eani. Kui tema (maailmavalus) teismeline hoolealune 80-aastaselt vanadaamilt küsis, kas elu läheb vanemas eas lihtsamaks, vastas daam: “Midagi elus ei ole lihtsat, aga sa elad edasi”. Meeldis, 4+.

Itaalia film Sa ei suuda end üksi päästa rääkis tagasivaadates ühe paari loo. Ilmselt vägagi realistlik lugu – noored tutvuvad, armuvad, abielluvad, sünnivad lapsed, naudivad pereõnne.. kuni ühel hetkel ununeb, kuidas koos naerda – ja naer asendub karjumisega. Kuidas teineteise imetlemisest ja toetamisest asemel hakkavad võimust võtma hukkamõist, põlgus, võõrdumine. Pika õhtusöögi käigus meenutatakse nii halba kui head – näidates teineteisele ka enda kõige halvemaid külgi – aga jõutakse lõpuks rahuni. Kas ka uue ühise õnneni, jäetakse iga vaataja otsustada, vähemalt mulle tundus nii 😉 Life is a dance. Taas üks selline film, kus ma ei vaadanud kella, meeldis, 5-.

Öös on glamuuri ja autosid

1. I choose to love every day, despite how I feel.

There have been plenty of times that I haven’t felt like being a loving partner — but I do it anyway. I kiss her in the morning. I over-communicate with her. I flirt with her all day via text. When you realize that love is a decision, you can overcome the feelings that sometimes make you want to throw in the towel.

(Loe edasi: After 16 Years With My Wife, It Still Feels Like The Honeymoon Phase. Here’s Why)

Real love is an unconditional commitment to an imperfect person

Sügis on olnud meeletult kiire ja tegus – septembri keskpaigast hakkas ralli peale.. ja enam ei lõppenudki. November kuni detsembri esimese nädalani tõotab tulla veel eriti tihe, nagu ikka. Ometi on selle kõige valguses olnud viimane nädal väga isemoodi. See suur kiire ja todo-list – see on kõik kuskil alles – aga minul selle kõige sees on rahu ja kontrolli-tunne (tagasi). Ma olen saanud asju tehtud – ja mitte uneaja arvelt. Mul on olnud aega kõndida. Ma olen saanud piisavalt omaette olla. Olen läinud varem magama, et ka nädala sees vajalikud unetunnid täis saada. Ma olen paljudesse kohtadesse jõudnud õigeaegselt või isegi väikese varuga. Mul on tunne, et jõuab, mitte stress selle pärast, et seda kõike ei ole võimalik õigeaegselt valmis jõuda. Tõsi, ma pole eriti sõpru näinud või nendega rääkinud ja eraelu on virtuaalne ning seltskondlikke üritusi olen ka võimalusel vältinud, aga eks kõik hea tulebki millegi teise hea arvelt, nagu ikka elus 😉

Täna algas PÖFF, numbriga 19, kus mina olen 4.aastat vabatahtlik. Aga täna oli mul vaba õhtu ja vaatasin filmi ka.

Otsustasin vältida pidulikku ava-galat tummfilmiga ja valisin selle asemel avafilmiks USA filmi Ma. Mind võlus selle treileri puhul kutsuv muusika ja erootiline alatoon. Film aga.. Oli midagi muud, kui oskasin ette kujutada. Üks omapärasemaid filmialamusi kindlasti, ja seda heas mõttes. Sain ühe tumm-filmi asemel teise, aga antud filmi puhul ei häirinud see üldse, pigem saigi rohkem sisse minna, ei pidanud pidevalt teksti alt lugema (või kõrvu pingutama ja kuulama). Muusikat lasti ka alles lõpus, tiitrite aegu. Visuaalselt väga kaunis film – meenutas veidi Iisraeli, mille osas Facebook neil päevil mulle meenutab, et 4 aastat tagasi veetsin oma päevi seal. Nagu PÖFFi kirjeldus ütleb – film jätab vaatajale kõvasti tõlgendamisruumi, ent pakub ka äratundmishetki ilmselt pea kõigile. Osa tegevustest on väga realistlikud, ja osa filmist läheb kuskile väga fantaasiasse ära.. aga suurema osa ajast oli väga meeldiv vaatamine, kohati tuli küll veidi NO99 etendustes kujutletav äng ja piin silme ette.

Ma ei tea, kas antud film oleks mulle nii väga meeldinud mõnel teisel ajahetkel või näiteks siis, kui ma oleks seda kellegagi koos vaadanud. Aga sellise rahu-nädala rahulikku reede õhtusse sobis imehästi, nii et esimene 5 tuleb ära. Mõtteainet jagub ilmselt mõneks ajaks ja ilmselt ei ole ka siis võimalik kõike aju jaoks ära tõlgendada, mida seal nägi…

Kui vaba õhtu, siis otsustasin teise filmi veel vaadata. Kuna Homaarile oli suur tung ja paus ka veidi pikk, otsustasin teise filmi kohe otsa vaadata, mis lubas ka kaunist visuaalset filmi – Ukraina Laulude laul. Teine filmivalik ei läinud nii täppi, kauneid kaadreid oli, aga mitte päris minu film. Tuleb tunnistada, et eelmise filmi järel oli päris raske end ka kiirete ingliskeelsete subtiitrite lugemisele häälestada. Film ei olnud pikk, aga minu jaoks ikkagi venis – lapsepõlve osa näis venivat, tahtsin juba näha, mis siis saab, kui nad täiskasvanuks saavad. Lõpupoole oli põnevust rohkem, aga oodatud õnnelik lõpp jäi ikka saabumata. Sometimes it is already too late. Üle 3 ei tahaks filmile anda.

Novembri mõnus mahe uduloor

We simply can’t abandon ship every time we encounter a storm in our marriage. Real love is about weathering the storms of life together.

Love is so much more than some random, euphoric feeling. And real love isn’t always fluffy, cute, and cuddly. More often than not, real love has its sleeves rolled up, dirt and grime smeared on its arms, and sweat dripping down its forehead. Real love asks us to do hard things–to forgive one another, to support each other’s dreams, to comfort in times of grief, or to care for family. Real love isn’t easy–and it’s nothing like the wedding day–but it’s far more meaningful and wonderful.

Loe edasi.

Armastuse ruum

Milline sinu lemmikpäev on? Tüüpiline vastus on vist, et reede…

Mulle täna tundub, et mu lemmik on neil päevil pühapäev. Töö(päevade)hullusest on jõudnud selleks ajaks juba veidi toibuda. Kodu on koristatud. Vast on saanud ka välja magada, süüa teha, õues end tuulutada ning lähedastega koos midagi mõnusat ette võtta, või linnast välja sõita. Või üle pika aja täiesti üksi, omaette ja vait olla. Postkasti või FB feedi ei jookse lakkamatult uut infot peale, millega peaks kohe tegelema hakkama…

Lõpuks tajud, et tänu kõigele sellele hakkab virr-varr peas rahulikumaks jääma. Pinge kehas on järele andnud. Tunned, et kuskilt on su sisse voolanud veidi uut energiat, mille abil mõned seisma jäänud väiksemad või suuremad asjad ära teha, et uuele nädalale väiksema “vaja-teha” nimekirjaga vastu minna. Eriti mõnus on pühapäeva õhtu siis, kui tead, et järgmine hommik ei ole vaja varakult kontoris olla:)

Nii hea, et meil on argipäeva tasakaalustamiseks nädalavahetused.

Meenutus ühest kaunist pühapäeva õhtust:

Golden hour #Haapsalu

Tõelise enda avamine on ülimalt haavatav. Kui sa tunnistad, mida tegelikult tunned, koged ja miks midagi teed, siis põhimõtteliselt sa annad inimesele kätte noa ja GPS koordinaadid oma kõige õrnemate kohtadeni. Sa justkui annad teisele inimesele võimaluse valida, mida sinu südamega teha ja sa teed seda kogu usalduses (ka siis, kui kardad surma saada). Haavatavus ei ole nõrkadele. Pole kunagi olnud. Haavatav olemine on ainult julgetele ja tugevatele. Tolmustele riietele, veristele ninadele, valusatele haavadele, mida soolased pisarad vürtsitavad.
Ka südame avamises pole olemas õiget või valet. Mõnele meeldib uhke peasissekäiguga sillerdav palee, kus sa kunagi ei näe ega ka soovi teada peidupaikadest, maa-alusetest salakäikudest, kus luukered või kummitused ringi hiilivad. Teisele meeldib just tõde, meeldib armastada seda päris asja. Ma kuulun sinna viimaste hulka. Mulle meeldivad päris inimesed. Nende maa-alused käigud, luukered, kummitused ja (hirmsad) saladused. Võib- olla sellepärast, et ma tean, et isegi, kui ma olen andnud noa koos täpse maakaardiga oma südame luukerede juurde ja isegi, kui mu südant on armistatud, siis ma olen ikka elus. Ma ikka hingan. Ma ikka armastan. Ma ikka usaldan. Vahe on ainult selles, et kes armastab printsessi/printsi ja kes armastab armistunud päris naist/mees. Kes armastab muinasjuttu ja kes armastab päris elu. Mõlemad on ilusad, aga selgelt erinevad.
(Hingest rahul)

Siin ja praegu

Täna rattaga koju vurades märkasin kaunist hetke. Tavapärane kodutee, aga midagi oli teistmoodi. Kiirelt ümbrust uuriv pilk jäi järsku peatuma taevasse ning sundis ka ratta kinni pidama. Värv oli muutunud – kõrgustes särav kuldkollane helesinisel taustal tõmbas tähelepanu. Kui suure osa ajast me elame tegelikult autopiloodil, märkamata ja väärtustamata ümbrust ja selle ilu. Märkame, kui midagi muutub – imetleme kevadisi esimesi õisi, pungi ja lehti, suvist tärganud lopsakust, sügise esimest värvimuutust, esimesi talviseid lumehelbeid. Siis harjume, ja enam ei märka. Vahel naudime muutusi – aga vahel just vihkame, tahame, et need oleks olemata. Näiteks kui lehed kõik maha langevad, kõik on raagus, saabub tühjus.. ja lõpp. Jääme pikisilmi ootama uut tärkamist.

Näide loodusest, aga muus elus kipub olema samamoodi. Kui paljud meist oskavad olla kogu aeg kohal, teadvel, märkamas, väärtustamas? Hea, kui me oleme niipaljugi kohal, et muutumist märgata – vahel muutub ka elu ära nii, et ühel hetkel võib tulla suur ehmatus – kuidas see juhtus? Eks ikka kild killu haaval, tund tunnilt, päev päevalt, aasta aastalt.

Pidev muutus on elu kõige loomulikum osa, mis vaheldub püsiva ja paigalseisvaga. Vahel tahaks peatada aega; ja vahel tahaks seda edasi kerida. Aga me ei saa kumbagi teha. Saame ainult hetke vastu võtta – selle eest tänulik olles ja teades, et kõik on pidevas kasvamise-püsimise-kadumise tsüklis. Kõik, mida me teha saame, on vaid hoolda hästi pinnast, kuhu me külvame tuleviku seemneid, seemnetest võrsuva eest võimalikult hästi hoolt kanda, et siis õigel hetkel maitsvaid küpseid vilju noppida.. ja siis taas talvele – ja uuele tärkamisele vastu astuda.

Kevad tuleb alati uuesti.

Muutumise võlu

 

On the other hand, leaving may indeed have been the wrong move. But you’ll still have a hard time distinguishing between a passion trap reversal and a resurgence of true feelings of love unless you’re able to give the relationship another chance. If you’re able to return to your partner, and you do experience a strong sense of relief and happiness that clearly outweighs your doubts, your intuition is probably telling you to stay.

However, don’t assume that all your problems are behind you. Go to work as soon as possible on those harmful patterns. If the cropped up once, they’re likely to crop up again. You renewed happiness in the relationship will motivate you to nip the bad dynamics in the bud this time around.

(Dean C. Delis – The Passion Trap)

Olla võib halb aeg ka hea

Huvitav aeg on.

Olen tajunud päris palju voos (flow) olemist. 

Helitaust

***

Kui aasta alguses sai aasta märksõnana kirja tasakaal, siis aasta lõpus mulle tundub, et lisaks plaanitud tasakaalule on rohkem pead tõstmas ausus, avatus, enda väljendamine. Selle eelduseks on endaga kontaktis olemine ning piisavalt julgust ja enesekindlust, et lisaks enda tunnetamisele julgeda seda ka väljendada. Eks siin on veel omajagu teed minna – ma sugugi alati veel ei räägi… aga tihtipeale teen seda.

Ja et see enda julgema väljendamise õppimise tee ei oleks liiga lihtne ja sujuv, olen omajagu selle eest vastu näppe, nägu ja ei-tea-veel-kuhu saanud… Kummaline paradoks, et maailm ei tee sulle alati pai selle eest, kui ennast väljendad, vaid kuna see ei pruugi teiste inimeste tõe/huvide/maailmavaadetega kokku minna, võib selle eest osaks saada hoopis hukkamõist, kriitika.. ja koguni hülgamine. Eks see ole ka põhjus, miks paljud inimesed enda väljendamisest loobuvad – või teevad seda vaid väga turvalises keskkonnas.

Aga mulle tundub, et seekord ma lähen edasi. Ma jään endale truuks ja tegema/väljendama seda, mida ma tunnen ja tahan, ja õpin seda veel paremini tegema. Ma loodan, et sellel teel on rohkem võite kui kaotusi… ja et see kõik on lõpuks seda väärt.

Sügis on millegi kauni lõpp, ja samas ka millegi uue algus. Lähikuud tõotavad tuua seljataha jäänud kaotuste tasakaalustamiseks nii mõndagi uut ja põnevat:)

Helitaust.

Täiskuu selgus ja puhastustuli

Sinu praegune elu peegeldab sinu mõtete kvaliteeti minevikus. Kui tahad tulevikku muuta, peaksid muutma oma mõtlemist praegu. Selleks, et elada hästi, peaks täitma oma meele “õigete”- olemuselt positiivsete, lootusrikaste ja armastavate mõtetega. Õige mõtlemine aitab sul saada kõike, mida sa soovid, vale (negatiivne, ennast ja teisi hävitav) mõtlemine vaid kahjustab ja hävitab sind. Kui muudad oma mõtlemist, muudad oma elu. 

(Elumuutjad – 10 tarkust Buddhalt)

Even boiling eggs reminds me of you

Vahepeal sai käidud Rootsi vesises suves, ära tehtud 4. orienteerumisnädal ja saabus suvi. Ja lõppes puhkus ja algas jälle töö.

Ja otsustasin, et hakkan sügisest tantsima.

Tarkusi.

Helitaust.

Veepiiril…

Devious human psychology

Puhkus.
See on võimalus panna hommikul äratuskell hilisemaks helisema.. ja rõõmustada, kui ärkad ise, enne kella.
See on võimalus jääda rahulikult voodisse virguma, kohustuseta kohe voodist välja hüpata ja kuhugi joosta.
See on võimalus rahulikuks mõtiskluseks ja häälestuseks, mõne teema läbitöötamiseks – võimalus võtta aega enda jaoks, enne kui minna taas mujale panustama.
See on võimalus läheneda söögiaegadele paindlikult, süüa just siis ja seda, mida keha soovib.
Siis on aega kõndida, takso või autoga kiirustamise asemel.
Siis on aega lugeda raamatut. Rääkida inimestega. Või kodus olla ja vaikida.
Siis on aega vaadata filmi, minna kontserdile või teatrisse.
See on aeg iseolemiseks, akude laadimiseks, tasakaalustamiseks.
Aeg enda keha, hinge ja vaimu eest hoolitsemiseks, nende toitmiseks ja treenimiseks.
Ja kui veel päike otsustab ka välja tulla su puhkuse puhul, siis see on puhas boonus:)

Pärispeal

Kui mees on püsiv ja kindel, saab naine olla muutlik ja voogav. Kui naine mõtleb, tegutseb ja väljendab end läbi armastuse, siis mees lisab sellele kõigele jõu ja hakkab looma küllust. Kui naine annab armastusega, siis mees saab vajaliku energia, et anda naisele kõik muu vajalik. Naine loob õhustlikku, meeleolu, suhete kvaliteeti ja kodutunnet, mees loob naisest lähtuvalt kõik materiaalse seda toetama. Kui naine on naine ja kiirgab armastust ja hellust, siis mees saab vabalt mõtlemata tegutseda.

Nagu ülaltoodud võrdlusest näeme, on naise põhiolemuses peidus armastuse läte ning siit tuleneb ka naise eluülesanne – oma armastust avada, väljendada ja jagada. Kuna armastus elab just naise hinges (mehel mitte), siis on naine see, kes saab luua armastusega, armastust ja armastusest ning selle kaudu ennast teostada ja endale kõik vajaliku ligi tõmmata. Mees ootab ja soovib üle kõige naise armastust vastu võtta, oma jõu ja vabaduse kaudu seda suurendada ning naist selle kingituse eest jätkuvalt tänada, hoida, kaitsta ja jumaldada. Ilma naise esimese, armastust andva impusita on mehe tegevus takistatud ja selline mees ei saa ka naise jaoks vajalikku luua.
(Hedvig Evert – Õnnekunstnik)

If you can’t handle me at my worst, you don’t deserve me at my best

Nii tore, kui sul on sõpru, kes sind vahel kinno viivad! Ma isegi mäleta, millal ma viimati kinos käisin ega ka seda mitte, kui palju ma seda igatsesin. Kodus Hollywoodi filmi vaadata on muidugi ka tore, aga Artises hea Euroopa film on ikka midagi muud. Oo  PÖFF, oo PÖFF, millal sina tuled..?:)

Filmiks oli Gasellid, mille sisukirjeldust kuuldes teadsin kohe, et tahan seda näha – no ja esimestest hetkedest oli selge, et see on väga õige energiaga ja rusikas silmaauku film tänaseks. Elust, inimestest ja suhetest läbi huumoriprisma – just see, mida ma väga naudin. Pikalt ei tahagi jutustada, kes tahab, see vaatab – soovituslik värsketele vallalistele või nendele, kes selles suunas mõtteid mõlgutavad. Ja teised võivad ka vaadata ma mõelda, et küll see pereelu on ikka lihtsam kui vallalise elu:P

Helitaust: Alles sügisel mõtleme.

Kuu kahaneb – lahtilaskmisaeg…

If you want to fly, you have to give up the stuff that weighs you down

Esimesele poolaastale võib nüüd joone alla tõmmata.

Teisel kirjutan rohkem 🙂

Üks silmajäänud kirjutis punastest lippudest, mis võib-olla kulub teistelegi ära…

Girl walking down road at sunset