Unexpected butterflies

Tänane sissekanne tuleb ka paratamatult “vahepeal…” tüüpi:P Aga parem kirjutada harva kui mitte kunagi, eksju.

Seljataga on kaks autokooli teooriatundi – loodetavasti veab sõiduõpetajaga rohkem, teooria kohta ma küll ohtralt kiidusõnu ei jaga. Aga igal juhul on tekkinud juba selline ootusärevus, et tahaks juba autorooli;)

Natuke kultuurne olen ka olnud – PÖFFI ajal nägemata jäänud 4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva vaatasin ära. Mitte kõige lõbusam kinoelamus, aga hea film sellegipoolest.

Ja siis olen teada (kinnitust?) saanud, et ma olen ikka natuke edev küll;)

Kõht on endiselt tropp ja kiusab mind:S Ja millegipärast hakkab tekkima tunne, et tavameditsiiniga ei jõuta iial mingitele probleemidele jälile. Aga näis, järgmisel nädalal saab järjekordsed vereanalüüsi tulemused…

Püüa võrrelda kahte inimest, kes mererannas kivilt kivile hüppavad. Nende teekond on erinev ja nad hüppavad täiesti erineval viisil. Enne iga hüpet jõuavad nad välgukiirusel kaaluda erinevaid variante võimalikust kivi valikust, jala asendist ja hüppekiirusest. Suurem osa võimalustest heidetakse kõrvale, sest kogemus välistab vähemsoodsa variandi. Iga inimese isiklik reaalsustaju ja kogemus määrab kivide ja hüppeviisi valiku. Lisaks ei vali me alati samamoodi. See on ainult positiivne. Isiksuse areng peatuks täielikult, kui meis ei peituks sisemist soovi katsetada midagi uut. Kordan ikka üle, et tarkuse ema on pigem varieerimine kui kordamine. Samas vajame varieerimiseks ka oma vanu kogemusi, et neid uutega võrrelda ning uusi variatsioone tekitada.
(Bodil Jönsson – 10 mõtet ajast)

Step by step moving closer

Tali tuli!:)
Ei olegi veel päikeseprille vaja, vaid sai hoopis lumesaapad kapist välja otsida…
Natuke veider ajastus küll, aga samas seda lahedam! Ja kuskil peas on kogu aeg teadmine, et ega see ju kauaks nii jää, aprill astub kohe uksest sisse – selline väike lohutus siin suures kaoses. Seniks aga tuleb mõnuga lumevalle nautida ning mine sa tea, äkki saab isegi suusatama või lumesõda mängima:D

Üks tulusamaid ärisid on kindlasti perearstide tervisetõendite väljastamine. Mõõdeti ära vererõhk, kontrolliti silmad, küsiti 200 krooni ja pisteti paber pihku. Kõik kokku kestis vast 5 minutit. Muuhulgas kirjutasin alla ka paberile, et mul pole psüühilisi haigusi või ma ei kuritarvita meelemürke, aga keegi ei küsinud mult selle kohta poolt sõna ka, lahtrid olid kõik vaikimisi “ei”-ks täidetud. Kuulmist ka ei kontrollitud. Nii et need autojuhi tervisetõendid on tõesti vaid paras bürokraatia, reaalselt ei huvita kedagi, kas tänaval sõidavad ringi kurdid või hullud…

Just äsja oli ta taibanud, et on kaks põhjust, mis takistavad inimesel oma unistusi täide viia: see kui ta arvab, et need on võimatud, või see, kui tänu oma õnneratta ootamatule pöördele näeb neid muutuvat võimalikuks just siis, kui ta seda kõige vähem oodata oskab. Sest samal hetkel tärkab hirm tee ees, mille sihti ta ei tea; elu ees, mis on tulvil tundmatuid väljakutseid; võimaluse ees, et asjad, millega oleme harjunud, igaveseks kaovad.
Inimesed tahavad kõike muuta ja samas soovivad, et kõik jääks endiseks.
(Paolo Coelho – Kurat ja preili Prym)

Dreams, dreams, dreams…

Rohkem elu arvuti tagant eemal – see ainult hea ju:)

Vahepeal tegin ära ühe suure asja – registreerisin end autokooli ja esmaspäeval istun koolipinki. Hoiatan ette, kui tänavatele ka jõuan:P Sinna siis lähevad igasugused rahad sel aastal. Loodetavasti selle aastaga asi piirdub:P

Tegelikult on küpsemas juba uus suur unistus… hiiglasuur isegi. Kommuunielust hakkab totaalselt kõrini saama ja oma kodu tahaks. Iga ka juba selline, eksole. Aga selle jaoks peaksin küll minema kuskile telemängu miljonit hankima või peab muudmoodi väga vedama… Aga unistada ju ikka võib, see ei maksa midagi.

Munapühad olid vahepeal – sellised eriti kummalised, ilma ühegi munata. Aga nimetagem neid pigem lihavõteteks – liha sai küll võetud:P

Mul olid hoopis filmipühad – päris mitu sai teisi ära vaadatud.
Superkinos Definitely.. maybe – minu meelest täiesti auga oma kõrge hinnangu ära teeninud. Päris ulumisfilm polnud, aga ometigi liigutav ja mõtlemapanev lugu mehe-naise suhetest.

Siis kodukinos Pingiinide marss – pingud on minu väga suured lemmikud, seega oli filmi edu minu silmis juba ette garanteeritud… aga realistlik lugu ning lummavad vaated andsid asjale palju juurde. Ka soojalt soovitan.

Ja siis veel üks võlg PÖFFi ajast – Lubadus. Järjekordne näide sellest, kuidas kirjeldus võib tekitada filmist hoopis teistsuguse ettekujutuse, kui see tegelikult on. Üllatavalt lõbus lugu oli – ootasin tõsisemat teemat. Aga lõbutsemine on ka hea ju.

Ja ühe raamatu lugesin ka vahepeal läbi. Esimene Coelho, mille ma virisemata kiiresti alla neelasin. Eitea, kas ta on paremini kirjutama hakanud, kas tegu oli väga hea tõlkega või on minu maitse vahepeal (taand)arenenud?

3-päevane nädalavahetus võiks norm olla…

“Te lubasite, et kui ma tulen, siis vastate mis tahes küsimustele.”
“Esiteks, ärge uskuge lubadusi. Maailm on neid tulvil: rikkus, igavene lunastus, piiritu armastus. Ühed kujutlevad, et võivad lubada mida tahes, teised on valmis uskuma ükskõik mida, mis neile paremad päevad tagaks – nii näikse, muide, olevat lugu ka teiega. Need, kes annavad lubadusi, aga ei pea neid, muutuvad lõpuks jõuetuks ja pettunuks, ning samamoodi juhtub ka nendega, kes selliseid lubadusi usuvad.”
(Paolo Coelho – Kurat ja preili Prym)

Loner

Üks ääretult mõnus nädalavahetus. Mis teeb ühe nädalavahetuse mõnusaks?:) Kohustustevabadus kindlasti. Mõned plaanid ei tee paha, aga hea, kui hingamisruumi on rohkem kui kindlaks määratud tegevusi.

Reedel algas puhkamise osa üsna varakult – nimelt ootas ees järjekordne firmaüritus. Hõljumisest ma palju rääkida ei oska, kuna suurema osa ajast jalutasin olude sunnil metsas, aga vähemalt proovida sain ja väga äge oli senikaua, kuni pöörama või pidurdama ei pidanud. Loomupärane anne selleks tegevuseks igaljuhul puudus. Aga metsas oli ka tore – kevad on juba täitsa kohal, nagu näha juuresolevalt pildilt:) Hea söök, joogid, saun ja lauamängud – kuidagi ei raatsinud lahkuda enne kui hädavajalik.

Ja seejärel edasi järgmisele peole, kuhu jäin küll päris mitu tundi hiljaks, aga see polnud pidu, mis varakult lõpeks… Kõvasti sai tralli. Pettumused ja positiivsed kogemused, inimeste taasavastamine, nali ja pisarad. Ja kõikvõimalikud joogid segamini… Üle pika aja üks selline pidu, mil uinusin kuskil diivaninurgas ning peo lõpp on kahtlaselt hägune. Aga ääretult mõnus oli hommikul heade sõprade keskel ärgata, tõdedes, et polegi paha olla – aga selle eest on püstiseismine ja sirgelt käimine endiselt keerulised:P Väga hea, et nii läks, enamasti lõpeb paljude asjade segamini joomine hoopis millegi muuga kui laheda chillimisega & afterpartyga sõprade keskel… Tõeline vanakooli pidu, noorus tuli meelde. Ja õnneks lahenes rahakoti-kadumise paanika ka positiivselt:)

Mingil hetkel saavutasin ikkagi konditsiooni:P ning oli järg kultuuri käes. Lahe oli üle pika aja Tõnis Mägit laval näha ja eriti koos Chalice’iga ning Terry Callieri bänd oli super-super. Piletihinna sisse oleks võinud tegelikult mahtuda ka üks lamamiskoht:P Hilise õhtutunni ning eelmise raju öö tõttu viibisin pool ajast paraku unemaailma piiril…

Ja tänanegi päev oli omamoodi hästi tore. Eriline seetõttu, et vahetasin välismaailmaga vaid mõned üksikud laused, kodust pistsin nina välja trenni ja poodi minekuks ning ülejäänud päeva olin täitsa omaette. Unistuste päev:) Ootasin sellist päris pikka aega… Kokkasin ka, seekord oma esimese kana ingveri-kookospiima kastmes. Söögitegemine hakkab küll aastatega aina paremini välja tulema:) Retseptiraamatuid küll vaikselt kogun, aga reaalselt on nagu küpsetamisegagi – improviseerin tohutult ja katsetan ise, näpuga järge ajamata. Kellele neid ettekirjutusi vaja on?:P

In a restless world like this is
Love is ended before its begun
And too many moonlight kisses
Seem to cool in the warmth of the sun
(Nat King Cole – When I Fall In Love)

Another wonderful day

Üks selline teistmoodi kolmapäev. Kõigepealt päev kodukontoris (=sülearvutiga voodis, parim viis töötamiseks!) ning õhtul armastatud ja oodatud jooga asemel teater – Genoom. Hea päev – pidin täitma küll maailma kõige nürimat tööülesannet, aga kodus töötamise rõõm kompenseeris selle. Ja teater oli ka sama hea kui jooga, nii et lõppkokkuvõttes on tunne super. Rahulik, rõõmus. Elu on vahelduseks täitsa ilus jälle – hoolimata sellest, et päike täna puudus. Aga täitsa hea oli omaette olla terve päev ning vaid ligi 3h inimeste keskel olla. Kulus ära.

Hea on mõelda täna, et vähemalt midagi on mu elus, mis on nii, nagu mulle meeldib. Töö. Et pole oluline see, mis kell sa istud laua taha iga päev ja mis kell sa lahkud, vaid milline on üldiselt sinu panus. Ah, kuidas ma ei salli seda, et su tagumik peab kindlasti mingist kellast mingi kellani kontoritooli puudutama. Nagu see oleks kõige tähtsam… Pole ju. Kõige tähtsam on, et töö saaks tehtud, et asjad liiguksid edasi, ning sina ise oleksid oma elu (ja tööga) rahul.

Aga teatrist ka. Millesta alustada? Viimaste Linnateatri külastuste kõrval väga fantastiline kogemus – oli nii hea etendus kui head rollitäitmised. Ojari oli lummav (seekord tema näitlejaoskused:P), Alo Kõrve “paha” rollis seekord isegi meeldis (ilmselt tänu soengule:P), Tõnn Lamp oli super nagu alati. Elisabet Tamm ja Rein Oja meeldisid muidugi ka. Põnev, huvitav, vaheldusrikas, mõtlemapanev, hariv, elamusipakkuv oli. Esimene ja teine vaatus erinesid teineteisest kõvasti, aga mõlemad olid omamoodi head. Väga läbi ei loksutanud, aga samas väga tore elamus.

Ometigi veidi suutis etendus mõjutada ka ja väga seletamatus suunas. Ehk siis Ojari oma indiaanlaste jutuga:P Nimelt tekkis tunne, et piisavalt pikaks ajaks on tegelikult juba paigale jäädud – tahaks uuesti maailma näha, kogeda midagi teistsugust, avardada maailmapilti… Tegelikult teen seda ju praegugi, võimalusi õppimiseks ja arenemiseks on igapäevaelus küll – nii et ilmselt piisaks ühest erilisest reisist, päris ära (veel) pole vaja minna. Aga ikkagi, mina ja mu vastukäivad soovid – Villeroy nõusid tahaks ju ka endale…:P Aga reisival oma kodu mitte omaval inimesel pole neid küll mõtet muretseda.

Aga eilsest omaette heietamisest oli kasu – täna suutsin mõned väikesed asjad ära teha. Homme olen veel tublim:)

Inimesed, kes ei riski, ei saavuta ka midagi head. Vahest õnnestub neil vältida kannatusi, kuidad ei saa ealsed tunda intensiivset elamise ja armastamise rõõme. Sünnimomendil kingitakse meile võimalus läbi käia tee, mis saab alguse armsatest lapsepõlvepaikadest ning hargneb siis tulevikku. Mõned imestavad, et teel tuleb ette ka kannatusi, meeleheidet, üksindust, pettumusi: need on elutee verstapostid, mis lasevad meil kasvada ja edasi minna.
Me ei tohiks iial lasta end saatusel eksiteele viia ja jääda ootama, et ta kingiks meile seda, mida me pole suutnud omal jõul saavutada.
(Romano Battaglia – Vaikus)

Into question

Tegin täna lühikese inventuuri oma elus, kui nii võib öelda. Tabasin end mõttelt, et hirmus vähe on tegelikult asju, mida ma ÄRA TEEN. Nii suuremaid kui väiksemaid. Jah, on küll palju häid, väga häid ja veel paremaid plaane, aga… liiga tihti jäävad nad kuhugi toppama ja teostamiseni jõuab murdosa asjadest. Seda nii töö- kui paraku ka eraelus. Hirmus. Muudkui sahmid ringi ja teed midagi, unistad, plaanid – aga otsast lõpuni ärategemiseni ei jõua. Tööl on see mind kõvasti häirinud juba paar nädalat – olen seda vabandanud väsimuse ja puhkusevajadusega. Aga sama skeem toimib tegelikult pikemat aega eraelus ka – millega seda siis vabandada?

Jajah, homme on ju ka päev. See pole nii oluline, et seda ei saaks homme teha… homme… nädalavahetusel… järgmisel nädalal… järgmine kuu… never?
Lõppkokkuvõttes ilmselt ei olegi suurt vahet, vähemalt sinul endal mitte. Kõik saab otsa ja arvepidamine lõpeb, maha jäävad nii tehtud kui tegemata asjad. Seega ilmselt ei peaks poolikute või alustamata projektide pärast niipalju põdema. Aga kuidas see käib?:P

Vähemalt tööl suutsin endale senistel tegemata asjade loetelu asemel teha uutmoodi TODO listi – kus on loetletud suured projektid, millega on sel nädalal vaja tegeleda ning väikesed taskid nende alla. Ja printisin paberi välja arvutis ridade kustutamise asemel. Neid pisikesi asju maha tõmmates saad mingigi eduelamuse, näed, et midagi ikka oled teinud. Ja kirjutan taskidele/projektidele päevi juurde, millal mingi asjaga plaanin tegeleda, nii saab päeva lõpus vaadata ka, kas sai eesmärk täidetud või taas homsesse lükatud (ikka juhtub…). Kohati igatsen karmimat ülemust (mina! hahahaaa…), kes küsiks aeg-ajalt, et mida sa täna teed, homme teed või üldse vahepeal ära teinud oled – mida on plaanis uuel nädalal teha, seda ikka küsitakse. Vanas töökohas tundus õõvastav mõte panna 15 minuti kaupa kõik tegevused kirja, õnneks ma suutsin vastu sõdida ja nii hulluks asi ikka ei läinud – ainus kasu oleks olnud ilmselt fantaasia areng, kuhugi alla tuleb ju paigutada msnid-surfamised, sest olgem ausad, kes ikka 8 tundi jutti tööd teeb:P Aga päeva tegevustest võiks küll ülemusel ülevaade olemas olla – see annaks ilmselt teatud hetkel vajamineva motivatsiooni… Inimene on ju mugav loom, õpib ära, kui vähe teha saab ja nii käitubki. On muidugi ka eriti töökad ja kohusetundlikud loomad, kes ühel hetkel saavad miljonärideks (või mitte…), aga ma arvan, et maailmas on hirmus palju huvitavaid asju veel – ei taha ainult tööd teha. Nii et ma olen see mugav loom.

Aga jah, tööväsimus on kallal – ligi 9 kuud juba jutti pingutatud, kaua võib! Nii et enda kokku võtmisega ja motiveerimisega on raskusi… Vähemalt on probleemi tunnistamine esimene samm lahenduse poole:P

Peaks ilmselt oma 2008 aasta plaanide listi ka välja printima ning samm-sammu haaval midagi tegema hakkama… Pole väga kaugele jõudnud sellega veel siiamaani.

Aga ikkagi. Otsustamisjulgus. Oskus vahet teha, mis on sel hetkel oluline, oskus ja julgus öelda ei sellele, mis parasjagu pole. Järjekindlus. Kust neid saab?:)

Täna oli eriline päev ses osas, et kuigi koor venis ikka nagu tatt, oli mul võimalus üle pika aja tõdeda, et sellest mulle ka mingi kasu on. Fantastiline multitaskimise õpetus! Pea korraga meeles, et vokaale tuleb venitada, r-i põristada, keel peab olema vaba alumiste hammaste taga ning põsesarnad üleval, et positsioon ja toon säiliksid – ausõna, väga üle mõistuse keeruline tundub! Tohutut keskendumisoskust on vaja, et hästi hakkama saada – ja et eesmärke saavutada. Nii et eks see praegune laulmine ole nagu paljud asjad elus – et isegi, kui me mingit vahepeal õpitud oskust reaalselt hilisemas elus väga palju kasutada ei saa või selle isegi unustame (nt matemaatika või mõni keel), siis kogu see õppeprotsess annab midagi, mõjutab midagi sinus – ja see jälg jääb sisse alles. Aga ikkagi mõtlen selle üle, kas antud tegevus on kõige mõistlikum mu praeguses elus ja ajakavas…

Nii, aga nüüd on nädala eest kirjutatud ja aitab ka…:D
Lähen parem lugema ära, polegi sellega viimasel ajal üldse tegeleda jõudnud…

Täna lisan kaks tsitaati, mis tegelikult on juba mõlemad blogist läbi käinud. Aga need on endiselt väga head ja aktuaalsed… Raamatut soovitan soojalt.

Nägemus ilma tegevuskavata on ainult unistus.
Tegevuskava ilma nägemuseta on ainult töö ja vaev.
Nägemus koos tegevuskavaga võib muuta maailma.
(Deklaratsioon Globaalse koostöö kohta Parema maailma nimel Mount MBU, Rajastan)

Mitme palliga zongleerimine ei tähenda sugugi, et pead kõigi asjadega korraga tegelema. Pigem pead saama neist igaühega segamatult tegeleda. Vilumuse suurenemisel võid rohkem palle üksteise järel käsile võtta, kuid neid ei tohi olla liiga palju. Piir on igaühel individuaalne. Mina ise võin þongleerida silmapaistva hulga pallidega, kuid mingil hetkel tuleb ette piir, mida tajun kohe. Kui selle piiri ületan, kaotan igasuguse kontrolli ega suuda enam ühtainsatki palli õhus hoida. Iga palli lisandumisega võtab nii mõtlemine kui ka tegutsemine järjest rohkem aega.
(Bodil Jönsson – 10 mõtet ajast)

When clouds appeared in the sky

Vahepeal on mul elu olnud, pole väga arvuti taga ega netis istunud:P
Ja ega praegugi oska eriti muust kirjutada kui ilmast. Ah, kui võrratu, et kevad hakkab kätte jõudma:) Täna tundus, et mütsi pole üldse vaja, igatsesin välikohvikuid ja tõdesin, et kui pooletunnise hilinemisega töölt lahkuda, on õues ikka veel valge:) Lumikellukestele lisaks on märtsikellukesed välja ilmunud… Jaguks seda päikselist kevadet vaid igasse päeva – nii äkki suudaks oma vastupandamatust “palmi-alla” mineku igatsusest üle saada…

Aga eile Aegviidus kogesin vastupidiselt tõelist talve:) Seal oleks saanud vabalt suusatada… Ja täielik masendus tabas, kui halli-pruunikirjusse Tallinnasse tagasi jõudsin:S

Mõnikord olen sügavalt õnnetu, kui ma justkui peaksin õnnelik olema, ja vastupidi. Õnnetunne ei pea reeglitest kinni. Vähemalt minul mitte.
(Ingmar Bergman – Stseenid ühest abielust)

One and only

Mõnikord juhtub nii, et kõik segane saab hoobilt selgeks. Pikalt vaevanud mured saavad üleöö lahenduse. Sa ei kahtle enam, ei karda midagi – sa tead, mida sa tahad ning mida selleks tegema pead. Sa oled kohal.

Vahel ei ole vaja suuri pingutusi ja vaeva nägemist – kõik tuleb ise, täpselt siis kui vaja. Tuleb võitlusteta, egode konfliktideta, tingimuste seadmisteta. Pole vaja lammutada maha eraldavat seina või sulatada pikalt paksu jääkihti…

On olemas inimesi, kes toovad välja sinu parema poole. Ja tunduvad ise nii läbinisti head… On inimesi, kellega võiks lõputult rääkida; ja samas turvaliselt vaikust nautida. On vestlusi, kus pole vaja pikki selgitusi, mõtet on võimalik haarata poolelt sõnalt. On tunne, et sind mõistetakse ja sina mõistad.

On öid, kui ei raatsigi uinuda; või kaisutusi, mille lõppemist tahaksid igavesti edasi lükata… ja peatuda vaid selleks, et vaadata taaskord neid säravaid, õnnelikke, kõige ilusamaid silmi. On päevi, mil suunurgad ei lange, isegi siis, kui silmalaud seda pidevalt teevad…:)

Ei ma hommikul veel aimanud, et täna on see päev
Milleks eland, mida ootand, et ma täna seda näen
Ainult nüüd, kui vaatan sind, sind tahan endale
Ja kui võtad mu, siis luban, et vaid kõrgelt lendame
Tundsin ära, mida otsind olen kogu pika tee
Arvasin küll muud, kuid selgus, sina oled see

Pole tundnud veel, et süda mul ei kahtle
Kuhu mõte mind ka viib, ma näen meid kahte
Näen vaid pilti, kus mu käed on sinu kaelas
Ja nii lähedal, nii lähedal on taevas

Ütleme, et ma ei olnud selleks valmis
Et üks silmavaade olla võib nii kallis
Tundsin, miski minus igaveseks muutus
Kui mu pilk vaid hetkeks sinu pilku puutus…
(Kaotajad – Kõrge lend)