See rõõm on elust endast…

Kuidas saad aru, et ikka oled ikka tõesti ületöötanud?
Siis, kui sa lähed üle pooleteise kuu trenni. Fatburni. Treenid mõnuga, saunatad, pesed end ära… ja avastad, et vot saunalina pole küll olnud meeles kaasa võtta. Auts:) Palun vabandust selle soome pensionäri käest, kelle hommikumantlit ma natuke laenasin, et suurem vesi maha saada enda pealt. Enam nii ei tee.

Või sellest, et süüa teed küll, aga toidublogi pole enam mahti täiendada…
Või kui küll satud nädalavahetusel mõneks loetud tunniks loodusesse, aga fotod jäävad kaamerasse pooleks nädalaks… Ja fotosid arvutisse lastes avastad, et seal on ka paari nädala tagused looduses käimise pildid.
Ja kui palju asju ootab lugemist, tegemist, tegelemist…
Tööl sain endale assistendi. Eraelus oleks ka vaja, hirmsasti!

Tegelikult ma siiski veel eitan, et ei ole ju asi midagi nii hull:)))
Lihtsalt eriti kibekiire mai… Ja kurb, et ka juunis juba kattuvad mitmed olulised sündmused:(

Vahepeal oli ka üks tore nädalavahetus – Eurovisiooni, Muuseumiöö ja Levikaga. Hämmastavalt palju tuttavaid on võimalik ööpimeduses kohata lühikese aja jooksul:)
Ja kevad on endiselt väga tore – palju rohkem põhjuseid/tuju värskes õhus viibida ning end liigutada. Toomingad õitsevad. Varsti piibelehed ka.
Ja isegi sellel va masul on oma positiivsed küljed – korteri üür on umbes pool sellest, mis see aasta tagasi oli…
Elu on ilus:)

Valge laev

Kui palju aega kulub, et unustada inimese lõhn, kes teid on armastanud? Ja millal me ise lakkame armastamast?
Antagu mulle liivakell.
(A. Gavalda – Ma armastasin teda)

Travel

Üks eriti pikk vaikus:)
Ausalt, kui mul poleks parool brauserisse salvestatud, siis ma ei oleks seda enam küll esimesega korraga täppi pannud:P
Aga pole olnud vahepeal midagi nii põrutavat, mida tahaks jäädvustada-jagada või enda jaoks dokumenteerida. Ei saa kurta, et midagi pole vahepeal juhtunud – üks lõputu kiire-kiire on olnud. Nii tööl kui tööväliselt. Seda võib vist mõnes mõttes rutiiniks nimetada… et küll toimub asju, aga ei midagi sellist, mis loksutaks või tekitaks eriti eredaid elamusi.

Aga eilsest ja tänasest juba tahaks rääkida:) Eile kuulsin taas lugusid langenud üürihindadest ning tänu saadud vihjetele uurisin vahelduseks kinnisvarakuulutusi. Valik on suur, hinnad on madalad… sattusin vaimustusse ja sain inspiratsiooni taas omanikuga läbirääkimiste alustamiseks – sest tunduvalt väiksema hinna eest on võimalik linnale lähemal suurem korter saada. Eks paistab:) Mõnes mõttes on pesa armas ning viimasel ajal olen mõelnud, et ei taha kolida, aga samas vajadusel vahelduseks täitsa juba võiks. Oleks põhjus “oleks vaja teha” asjad ära teha ning saaks igasugust kola laiali jagada. Põnevust-tekitav:)

Lisaks hakkasid eile minu jaoks peale regulaarsed kundalini jooga tunnid – päris raske ja isegi selja sai märjaks. Aga mõjus tujule ja enesetundele väga hästi ja ilmselt näeb mõne aja pärast mõju kehale ka.

Tänasest päevast tahaks jagada elamust uuest Meriton Hotel Spast. Kui minna kohale enne õhtust tipptundi, saab seal tõeliselt mõnusa ja lõõgastava kogemuse. Üks basseinidest võiks olla soojem, aga saunad olid küll mõnusad, eriti soolasaun, mille järel on nahk nii-nii siidine:) Eriti hea on see, et kõrval on ka buffee-restoran, mis jäi täna suurema nälja puudusel külastamata, aga ahvatlev oli see küll ning kindlasti pärast järgmist spa-kogemust saab külastatud.

Lisaks külastasin täna taas oma meeldivat kõhuarsti, kes saatis mind minema ilma uue diagnoosita, mis on hea uudis, aga sellegipoolest on viimased 3 päeva kõht jälle korralikult piinanud mind üle pika aja. Eks see ole see pinge ja stress ja magamatus ja võib-olla ka minu värske kaalujälgimisprogramm, et keha vajab kohanemisaega. Igaljuhul nädalavahetusel plaanin võtta rahulikumalt ja ütlen järjest igasugu plaanidele ära.

Ja veel üks uudis. Mul on üle pika aja kirjasõber. Päris haruldane tänapäeva maailmas, aga lahe ja värskendav kogemus. Näis, kauaks, aga mõnus on vahelduseks mitte-ainult-töö-kirju kirjutada… ja noh, kirju oodata. Teatud töö-kirju ootad muidugi ka, aga enamus nendest niiväga ei rõõmusta:P

Ja kaua-oodatud kevad jõudis lõpuks kohale – kõik on imeilus roheline ja õitsev:)

Meid kõiki ümbritsevad iga päev võimalused – kaasa arvatud võimalused armastuseks – aga sageli, nagu juhtus ka tolle meega, laseme hirmul end peatada ega võta neid vastu.
“Hirmul?” kordas noormees narrivalt.
“Jah, hirmul. Me ei pöördu inimeste poole, kartes tõrjumist, me ei kõnele oma tunnetest, kartes olla naeruväärsed, ja me ei pühenda end teistele, kartes kaotusvalu.”
Noormees pidi paratamatult mõtlema nendele puhkudele, kui tema hirm tõrjutuse ees ei lasknud tal rääkida tüdrukutega, kelle poole teda tõmbas. Ta hingas teravalt välja, segaduses kõigi nende möödalastud võimaluste pärast.
“Aga,” jätkas vanamees, “meil on üks eelis tolle mehe ees sealt jutust.”
“Milline see on?” pomises noormees.
“Me oleme veel elus. Me võime hakata kasutama neid võimalusi. Me võime hakata looma omaenda võimalusi.”
(Adam J. Jackson – Küllusliku armastuse 10 saladust)

Affirmations

Nädal möödas, aeg dokumenteerida:P
Puhkuse mõju hakkab hääbuma – tööhullus ja -stress võtsid sel nädalal juba täitsa võimust! Aga õnneks on olemas kevadpühad ja pikendatud nädalavahetused ning pühapäeva õhtuks on jälle saavutatud mõnus rahulolu.

Nädalasse mahtus teater – Vat Teatri Värvid – mõnus meelelahutus. Mulle meeldivad etendused, mis panevad elu üle mõtlema, aga vahepeal on hirmus mõnus vaadata midagi sellist, mis paneb lihtsalt naerma ja lõõgastab. Tegelikult ilmselt oli ka selles etenduses materjali, et mõtlema hakata, aga meelelahutust oli tol hetkel mul rohkem vaja ja seega seda rohkem ka välja noppisin.

Lisaks mahtusid sellesse nädalasse Minu Eesti Mõttetalgud. Ma olen sel teemal juba päris palju rääkinud, seega pikalt sellest kirjutada ei tahakski – aga natuke siiski. Kuigi on olnud perioode, kus ma olen olnud ürituse suhtes skeptiline või neutraalne, siis praegu ma arvan, et on ääretult positiivne, et selline algatus tekkis ning eestimaalastele antud kogunemis-mõtlemisvõimalus välja pakuti. Suurepärane võimalus, et koguneda kokku oma kogukonna inimestega – või siis tutvuda hulga uute inimestega – ning õppida üksteiselt; ja mõelda, mida igaüks ise saab ära teha, et elu meie ümber oleks parem. Paljude jaoks tundub see ilmselt uus ja veider idee, aga samas tundub mulle imelik see, et selliseid kogunemisi-üritusi ei toimu regulaarselt!

Lisaks mahtus sellesse nädalasse maailmavalu, jalgpall, tutvumine digipeeglite maailmaga, volbriöö ujulas, selle hooaja esimene 40kilomeetrine rattatiir, esimene grill-chill ja mõningate inimeste come-back. Lõpp hea, kõik hea:)

Kui nii palju aastaid päevikut kirjutada, siis paratamatult hakkavad asjad teemad korduma. Vahel vanu post‘e üle lugedes pead nentima, et näed, see jutuke sobiks ka tänasesse päeva… Oh jah:)

Sunrise

Mõne inimese maailm avaneb sinu ees aeglaselt, teisel kiiresti, mõni jääbki suletud kardinate taha. Sa võid osa saada kellegi õnnest ja õnnetusest, rahust ja meeleheitest, armastusest ja vihast, hingesuurusest ja väiklusest, tarkusest ja rumalusest, rikkusest ja tühjusest, keskpärasuse hallusest ja südame-avaruse ilust – kui sa ise tahad ja viitsid seda kõike otsida ning näha.