Ma armastasin sakslast

Eriti pikk paus! Tegelikult on kirjutamine meeles mõlkunud juba paar päeva, ent lihtsalt pole aega olnud. Täna on suur päev, pingelanguse päev, ja kuidagi rahulikum õhtu, sobilik selleks, et üks märk jälle vahepeal maha jätta.

Elu on päris palju muutunud. Kajastun nüüd sellest nädalas ametlikus statistikas ehk siis esmaspäeval seisin ka töötukassa sabas. No väga hull ei olnudki, õnneks sai maja ees põskedele jumet hankida – tänase taksoilmaga oleks palju masendavam oodata olnud:D

Olen vahepeal vorpinud parasjagu CV-sid ja motivatsioonikirju ning veetnud tunde intervjuudel, ent selle järgmise töökohani leidmiseni on ilmselt veel veidi aega. Kohati tuleb peale lootusetus, kohati tundub, et võimalusi on küll – igaljuhul, eks varsti paistab, millest saab minu järgmine väljakutse ja arenguvõimalus:)

Tegelikult on muidugi kahju ja kui võimalik oleks, käiks sama rada pidi edasi – aga kui see ei õnnestu – siis eks muudatused ole ju ka millekski head. Suurem osa kaotusvalust on ilmselt juba läbi elatud – samas, uus reaalsus pole täiega veel kohale jõudnud, sest olen endiselt nii tugevalt kõigega seotud. Mõtlesin, et tegelikult on see esimene töö, mis lõppeb enne, kui isu otsa saab – ehk siis esimene koht, kust ma ei lähe ära sellepärast, et mul on seal halb või arenguvõimalused on otsas.

Kogu kevad on lennanud nii kiiresti. Mida sellest aprillist ja vahepealsest ajast peale töö veel välja tuua? Olin ka tuhaohver. Uus kodu sai ametlikult sisseõnnistatud. Rattahooaeg avatud. Jazzkaar – Kristjan Randalu ja Vaiko Eplik, imeline Eyolf Dale; Teeme Ära talgupäev Voosel ja oeh, mul on ikka uskumatult toredad ja kallid sõbrad. Ja üle pika aja mõnda head artisti kuulata on ka väga tujutõstev:)

Ja mainimata ei saa kuidagi jätta ka tänast Linnateatrist saadud elamust – Ma armastasin sakslast. Nii lihtne, samas nii sügav. Nii võõras, samas nii oma. Mõtlemapanev. Miks kaotatakse tihtipeale need suurimad, võib-olla ainsad armastused? Nooruse rumalus? Või ei ole need õiged? Valu, kaotused ja ebaõiglus on ilmselt nii tugevalt maailma sisse programmeeritud, et see on paratamatu. Milline oleks maailm siis, kui kõikidel suurtel armastustel oleks võimalik püsima jääda, kasvada, areneda? Aga seda ei saa me iial teda.

Kevad jõuab sel aastal erakordselt hilja. Lumehunnikud alles sulavad ning aeg-ajalt sajab lörtsiollust juurde. Kastanite pungad hakkavad tasapisi lahti minema, üldiselt on puud veel üsna paljad. Vähemalt rohi hakkab roheliseks minema:) Ja lilli võib juba igal pool näha.

Olen vaba, olen vaba, olen piiramatult vaba, nüüd võin teha, mida tahan, olen prii! Ehk siis ma ei pea veel tuttu minema ja mõnus chillimisõhtu võib jätkuda:)

Elu on otsing – lakkamatu otsing, meeleheitlik otsing, lootusetu otsing, sest keegi ei tea, mida õieti otsitakse. On olemas tohutu otsimistung, aga keegi ei tea, mida ta otsib. Ja on olemas teatav meeleseisund, kus sind ei rahulda ükski asi, mille sa kätte saad. Tundub, et pettumine on inimkonna saatus, sest kõik, mis sa kätte saad, muutub samast hetkest peale mõttetuks. Pead uuesti otsima hakkama.
Otsing jätkub sõltumata sellest, kas sa midagi kätte saad või ei. Tundub, et sel pole mingit tähtsust, kas sul on midagi või ei ole, otsimine jätkub igal juhul Vaesed otsivad, rikkad otsivad, haiged otsivad, terved otsivad, võimsad otsivad, võimutud otsivad, rumalad otsivad, targad otsivad – ja keegi ei tea täpselt, miks.
(OSHO – Lähedus)