Little miss Happy

Lasta lahti, et võtta vastu…

Et töötul inimesel igav ei hakkaks, tuleb ju end kuidagi lõbustada. Viimasel ajal olen päris palju pühendanud aega kolimis-hobile – korterite vaatamine, asjade sorteerimine, pakkimine… ja täna hakkas järjekordne kastide tõstmine pihta. Ehk siis aeg selle armsa ja ilusa sooja pesaga siin hüvasti jätta, et liikuda edasi järgmisesse eluetappi. Kolimise pluss on muidugi see, et iga kord saab mingit kola välja visata – seekord olin päris tubli paberisorteerija:P Aga endiselt tõden, et asju on ikka NII palju. Eitea, kas kunagi jõuab selleni ka, et neid hakkab vähemaks jääma, mitte juurde tulema? Ilmselt mitte, eriti kui pere suurenema peaks:D Ent selles suunas mõtelda ometigi ju võiks…

Töökuulutusi loen ka, aga kuna suurt midagi ei kuulutata, siis… ah, ekspaistab. Loodetavasti on järgmine kord võimalik juba ses osas ka mingeid positiivseid uudiseid jagada. Sinnamaani olen endiselt mõnusas puhkereziimis – magan end välja, püüan olla füüsiliselt aktiivne, kohtun sõpradega, koolitun kui võimalik…

Aga ega elu ainult nii lill ka ei ole. Stressi on ka jagunud.. ja ilmselt seetõttu polegi sügisesed tõved ka minust mööda läinud – ohatisetrallile järgnes kiirelt üks tüütu kurgu-ninaviirus. Aga seegi tundub nüüd paranevat… Loodan, et sellega mõneks ajaks asi piirdub, aitab küll juba apteekide nuumamisest:P

Mõnusat kultuuri on ka augustisse jagunud ning sügis ei tule ses suhtes sugugi mitte viletsam – kõvasti teatrit ja muusikat ja kunagi ka kino ootab ees:) Ja õnne ja rõõmu. Vast aitab see kõik harjumatust sügise külmusest ja pimedusest kergemini üle saada…:)

Looking in the same direction...

Lahkuminek ei ole asi, mida vaid hetkeemotsiooni ajel ette võetakse, tegu on pikaajalise protsessiga, millel on nii pikk eellugu kui veel pikem järellugu. Kiirustamine siin kasuks ei tule. Küll aga võid lõpuks jõuda tulemuseni, mille puhul jääb vaid üle endale õnne soovida ja tõdeda — see oli tõesti parim ja ainuõige lahendus.