Real love is an unconditional commitment to an imperfect person

Sügis on olnud meeletult kiire ja tegus – septembri keskpaigast hakkas ralli peale.. ja enam ei lõppenudki. November kuni detsembri esimese nädalani tõotab tulla veel eriti tihe, nagu ikka. Ometi on selle kõige valguses olnud viimane nädal väga isemoodi. See suur kiire ja todo-list – see on kõik kuskil alles – aga minul selle kõige sees on rahu ja kontrolli-tunne (tagasi). Ma olen saanud asju tehtud – ja mitte uneaja arvelt. Mul on olnud aega kõndida. Ma olen saanud piisavalt omaette olla. Olen läinud varem magama, et ka nädala sees vajalikud unetunnid täis saada. Ma olen paljudesse kohtadesse jõudnud õigeaegselt või isegi väikese varuga. Mul on tunne, et jõuab, mitte stress selle pärast, et seda kõike ei ole võimalik õigeaegselt valmis jõuda. Tõsi, ma pole eriti sõpru näinud või nendega rääkinud ja eraelu on virtuaalne ning seltskondlikke üritusi olen ka võimalusel vältinud, aga eks kõik hea tulebki millegi teise hea arvelt, nagu ikka elus 😉

Täna algas PÖFF, numbriga 19, kus mina olen 4.aastat vabatahtlik. Aga täna oli mul vaba õhtu ja vaatasin filmi ka.

Otsustasin vältida pidulikku ava-galat tummfilmiga ja valisin selle asemel avafilmiks USA filmi Ma. Mind võlus selle treileri puhul kutsuv muusika ja erootiline alatoon. Film aga.. Oli midagi muud, kui oskasin ette kujutada. Üks omapärasemaid filmialamusi kindlasti, ja seda heas mõttes. Sain ühe tumm-filmi asemel teise, aga antud filmi puhul ei häirinud see üldse, pigem saigi rohkem sisse minna, ei pidanud pidevalt teksti alt lugema (või kõrvu pingutama ja kuulama). Muusikat lasti ka alles lõpus, tiitrite aegu. Visuaalselt väga kaunis film – meenutas veidi Iisraeli, mille osas Facebook neil päevil mulle meenutab, et 4 aastat tagasi veetsin oma päevi seal. Nagu PÖFFi kirjeldus ütleb – film jätab vaatajale kõvasti tõlgendamisruumi, ent pakub ka äratundmishetki ilmselt pea kõigile. Osa tegevustest on väga realistlikud, ja osa filmist läheb kuskile väga fantaasiasse ära.. aga suurema osa ajast oli väga meeldiv vaatamine, kohati tuli küll veidi NO99 etendustes kujutletav äng ja piin silme ette.

Ma ei tea, kas antud film oleks mulle nii väga meeldinud mõnel teisel ajahetkel või näiteks siis, kui ma oleks seda kellegagi koos vaadanud. Aga sellise rahu-nädala rahulikku reede õhtusse sobis imehästi, nii et esimene 5 tuleb ära. Mõtteainet jagub ilmselt mõneks ajaks ja ilmselt ei ole ka siis võimalik kõike aju jaoks ära tõlgendada, mida seal nägi…

Kui vaba õhtu, siis otsustasin teise filmi veel vaadata. Kuna Homaarile oli suur tung ja paus ka veidi pikk, otsustasin teise filmi kohe otsa vaadata, mis lubas ka kaunist visuaalset filmi – Ukraina Laulude laul. Teine filmivalik ei läinud nii täppi, kauneid kaadreid oli, aga mitte päris minu film. Tuleb tunnistada, et eelmise filmi järel oli päris raske end ka kiirete ingliskeelsete subtiitrite lugemisele häälestada. Film ei olnud pikk, aga minu jaoks ikkagi venis – lapsepõlve osa näis venivat, tahtsin juba näha, mis siis saab, kui nad täiskasvanuks saavad. Lõpupoole oli põnevust rohkem, aga oodatud õnnelik lõpp jäi ikka saabumata. Sometimes it is already too late. Üle 3 ei tahaks filmile anda.

Novembri mõnus mahe uduloor

We simply can’t abandon ship every time we encounter a storm in our marriage. Real love is about weathering the storms of life together.

Love is so much more than some random, euphoric feeling. And real love isn’t always fluffy, cute, and cuddly. More often than not, real love has its sleeves rolled up, dirt and grime smeared on its arms, and sweat dripping down its forehead. Real love asks us to do hard things–to forgive one another, to support each other’s dreams, to comfort in times of grief, or to care for family. Real love isn’t easy–and it’s nothing like the wedding day–but it’s far more meaningful and wonderful.

Loe edasi.

Armastuse ruum

Milline sinu lemmikpäev on? Tüüpiline vastus on vist, et reede…

Mulle täna tundub, et mu lemmik on neil päevil pühapäev. Töö(päevade)hullusest on jõudnud selleks ajaks juba veidi toibuda. Kodu on koristatud. Vast on saanud ka välja magada, süüa teha, õues end tuulutada ning lähedastega koos midagi mõnusat ette võtta, või linnast välja sõita. Või üle pika aja täiesti üksi, omaette ja vait olla. Postkasti või FB feedi ei jookse lakkamatult uut infot peale, millega peaks kohe tegelema hakkama…

Lõpuks tajud, et tänu kõigele sellele hakkab virr-varr peas rahulikumaks jääma. Pinge kehas on järele andnud. Tunned, et kuskilt on su sisse voolanud veidi uut energiat, mille abil mõned seisma jäänud väiksemad või suuremad asjad ära teha, et uuele nädalale väiksema “vaja-teha” nimekirjaga vastu minna. Eriti mõnus on pühapäeva õhtu siis, kui tead, et järgmine hommik ei ole vaja varakult kontoris olla:)

Nii hea, et meil on argipäeva tasakaalustamiseks nädalavahetused.

Meenutus ühest kaunist pühapäeva õhtust:

Golden hour #Haapsalu

Tõelise enda avamine on ülimalt haavatav. Kui sa tunnistad, mida tegelikult tunned, koged ja miks midagi teed, siis põhimõtteliselt sa annad inimesele kätte noa ja GPS koordinaadid oma kõige õrnemate kohtadeni. Sa justkui annad teisele inimesele võimaluse valida, mida sinu südamega teha ja sa teed seda kogu usalduses (ka siis, kui kardad surma saada). Haavatavus ei ole nõrkadele. Pole kunagi olnud. Haavatav olemine on ainult julgetele ja tugevatele. Tolmustele riietele, veristele ninadele, valusatele haavadele, mida soolased pisarad vürtsitavad.
Ka südame avamises pole olemas õiget või valet. Mõnele meeldib uhke peasissekäiguga sillerdav palee, kus sa kunagi ei näe ega ka soovi teada peidupaikadest, maa-alusetest salakäikudest, kus luukered või kummitused ringi hiilivad. Teisele meeldib just tõde, meeldib armastada seda päris asja. Ma kuulun sinna viimaste hulka. Mulle meeldivad päris inimesed. Nende maa-alused käigud, luukered, kummitused ja (hirmsad) saladused. Võib- olla sellepärast, et ma tean, et isegi, kui ma olen andnud noa koos täpse maakaardiga oma südame luukerede juurde ja isegi, kui mu südant on armistatud, siis ma olen ikka elus. Ma ikka hingan. Ma ikka armastan. Ma ikka usaldan. Vahe on ainult selles, et kes armastab printsessi/printsi ja kes armastab armistunud päris naist/mees. Kes armastab muinasjuttu ja kes armastab päris elu. Mõlemad on ilusad, aga selgelt erinevad.
(Hingest rahul)

Devious human psychology

Puhkus.
See on võimalus panna hommikul äratuskell hilisemaks helisema.. ja rõõmustada, kui ärkad ise, enne kella.
See on võimalus jääda rahulikult voodisse virguma, kohustuseta kohe voodist välja hüpata ja kuhugi joosta.
See on võimalus rahulikuks mõtiskluseks ja häälestuseks, mõne teema läbitöötamiseks – võimalus võtta aega enda jaoks, enne kui minna taas mujale panustama.
See on võimalus läheneda söögiaegadele paindlikult, süüa just siis ja seda, mida keha soovib.
Siis on aega kõndida, takso või autoga kiirustamise asemel.
Siis on aega lugeda raamatut. Rääkida inimestega. Või kodus olla ja vaikida.
Siis on aega vaadata filmi, minna kontserdile või teatrisse.
See on aeg iseolemiseks, akude laadimiseks, tasakaalustamiseks.
Aeg enda keha, hinge ja vaimu eest hoolitsemiseks, nende toitmiseks ja treenimiseks.
Ja kui veel päike otsustab ka välja tulla su puhkuse puhul, siis see on puhas boonus:)

Pärispeal

Kui mees on püsiv ja kindel, saab naine olla muutlik ja voogav. Kui naine mõtleb, tegutseb ja väljendab end läbi armastuse, siis mees lisab sellele kõigele jõu ja hakkab looma küllust. Kui naine annab armastusega, siis mees saab vajaliku energia, et anda naisele kõik muu vajalik. Naine loob õhustlikku, meeleolu, suhete kvaliteeti ja kodutunnet, mees loob naisest lähtuvalt kõik materiaalse seda toetama. Kui naine on naine ja kiirgab armastust ja hellust, siis mees saab vabalt mõtlemata tegutseda.

Nagu ülaltoodud võrdlusest näeme, on naise põhiolemuses peidus armastuse läte ning siit tuleneb ka naise eluülesanne – oma armastust avada, väljendada ja jagada. Kuna armastus elab just naise hinges (mehel mitte), siis on naine see, kes saab luua armastusega, armastust ja armastusest ning selle kaudu ennast teostada ja endale kõik vajaliku ligi tõmmata. Mees ootab ja soovib üle kõige naise armastust vastu võtta, oma jõu ja vabaduse kaudu seda suurendada ning naist selle kingituse eest jätkuvalt tänada, hoida, kaitsta ja jumaldada. Ilma naise esimese, armastust andva impusita on mehe tegevus takistatud ja selline mees ei saa ka naise jaoks vajalikku luua.
(Hedvig Evert – Õnnekunstnik)

If you can’t handle me at my worst, you don’t deserve me at my best

Nii tore, kui sul on sõpru, kes sind vahel kinno viivad! Ma isegi mäleta, millal ma viimati kinos käisin ega ka seda mitte, kui palju ma seda igatsesin. Kodus Hollywoodi filmi vaadata on muidugi ka tore, aga Artises hea Euroopa film on ikka midagi muud. Oo  PÖFF, oo PÖFF, millal sina tuled..?:)

Filmiks oli Gasellid, mille sisukirjeldust kuuldes teadsin kohe, et tahan seda näha – no ja esimestest hetkedest oli selge, et see on väga õige energiaga ja rusikas silmaauku film tänaseks. Elust, inimestest ja suhetest läbi huumoriprisma – just see, mida ma väga naudin. Pikalt ei tahagi jutustada, kes tahab, see vaatab – soovituslik värsketele vallalistele või nendele, kes selles suunas mõtteid mõlgutavad. Ja teised võivad ka vaadata ma mõelda, et küll see pereelu on ikka lihtsam kui vallalise elu:P

Helitaust: Alles sügisel mõtleme.

Kuu kahaneb – lahtilaskmisaeg…

Death really exists

Päevad, nädalad ja kuud lendavad – märkamatult on kuuendik 2015.aastast juba läbi…

Aasta esimestel päevadel kirjutasin mõned märksõnad paberile, aga blogisse polegi sel teemal veel kirjutama jõudnud. Kipub juba traditsiooniks saama, et aasta läheb niimoodi mööda, et ei jõuagi eesmärkide püstitamise või teadliku “loomiseni”. Aga proovin need mõned märksõnadki siia kirja panna dokumenteerimise eesmärgil 🙂

• Eelmise – tormilise ja stressirikka – aasta järel oli esimeseks kirjapandud märksõnaks TASAKAAL. Tasakaal sõprade, enda, partneriga veedetud aja, tasustatud ja tasustamata töö, pingutuse ja lõdvestuse, töö- ja puhkeaja, vaimse ja füüsilise pingutuse osas. Pisikeste kõrvalekaldumistega see on tegelikult siiani päris hästi ka õnnestunud:)
• Less is more
• Parem kontakt iseendaga, rohkem aega enda jaoks ja enesearenguks
• Tervislikkus ja mindfulness
• Aja maha võtmine ja reisimine
• TOW & WMOC & SK100
• Tants, sport, jooga
• Lähisuhe – armastav ja toetav partner
• Sõprad, teadlikum sõprussuhete arendamine, head lähisuhted
• Loovus & flow – fotograafia ja kirjutamine
• Tööalane rõõm ja edu

Aasta algus on toonud juba nii üht kui teist – on olnud omajagu toredaid kogemusi ja rõõmsaid päevi, aga ka neid, mis on olnud väga kurvad ja rasked. Siia on juba mahtunud üks suur ja kurb lähedase inimese kaotus – sellised asjad loksutavad alati ja panevad mõtlema. Lisaks see, mis maailmas toimumas on – selgelt ja teravalt torkab teadmine, et tuntud ja turvaline ja lähedastega ümbritsetud maailm ei ole jääv ega iseenesestmõistetav, nagu me tihtipeale loodame või tajume… See suurendab teadlikkust ja tänulikkust, hetkes olemist ning selle nautimist. Haigused, surm, sõjad, õnnetused – elu varjupool – on sama loomulikud ja igapäevased nagu lähedus, armastus, sünd, erinevad rõõmud ja õnnestumised. Öö ja päev. Kevad, suvi, sügis, talv. Tõus ja loojang. Algus ja lõpp.

Kevad on tänavu varajane – juba võib leida esimesi õisi. Ja on kohti, kus maad katab veel ka valge lumevaip. Mul oli hea võimalus viimasel kahel päeval teha jälle väike “tunne oma kodumaad”-reis, mis lisaks pikale autoroolis istumisele pakkus silmailu ja kauneid vaateid, äraolemist, rahulikku mõtisklusaega. Sain täna taas tõdeda, kui teistmoodi ma tunnen end Lõuna-Eestis, kodulinnast kaugel eemal piiri ääres. Milline tühjus ja rahu! Ruum, õhk. Vaikus. Avarus. Mõtlemine asendub mõtiskluse, peaaegu meditatsiooniga. Mida lähemale hakkasin Tallinnale jõudma, seda rohkem tulid tavateadvuse tunded ja mõtted tagasi… ja kuidagi eriti valus oli see tuledega kivilinna tagasi jõudmine.  Ma armastan oma kodu, kodutänavat käsitööõllepoega, oma sõpru ja lähedasi, oma siinset elu; aga mingi osa minust tahaks siit eemale, kui mitte püsivalt, siis kõvasti pikemaks ajaks, kui see tavapäraselt võimalik on. Pikalt linnas olles peaaegu harjud sellega ära, aga nii kui korraks rattast välja astud, tuleb SEE tunne taas meelde…

Kaks nädalat pingutust veel ja siis saabub pikalt oodatud puhkusereis sportlastega. Päris puhkus üle… päris pika aja:) Näis, mida see kaasa toob ja kuidas mõjub…

Eilsel inspireerival loengul  sain veel ühe suure ja olulise märksõna alanud aastasse – ENESEHINNANG.

Helitaust.

26.02.15

Vaim on loov ja arukas liikumapanev jõud. Tahtes head, liigume kiiresti edasi. Olles rahulolematu või pahatahtlik, seisame paigal või tiirutame kohapeal, et leida õiget teed. Elus tagasiminekut ei ole. Vaim on idee, ta on nagu seeme, mille paneme mulda. Armastusega seemet külvates kasvab tugev taim. Hing kannustab tagant, sunnib edasi minema, ei anna rahu.

Universumil on kahepoolne olemus ehk maailm on üles ehitatud polaarsuse põhimõttel. Tervik, sõltumata tema väljendusvormist, on kahe vastaspooluse ühendus. Iga asi koosneb positiivsest ja negatiivsest, heast ja halvast, soojast ja külmast, valgest ja mustast.

Kõigile nähtavaile vormidele vastab nähtamatu vastaspool.

(Luule Viilma)

Herneprintsess-müürililleke

 

Küll see Puuhobune alles kappab! Uuest aastast on üks kuu juba möödas, aga alles nüüd jõuan traditsioonilise eelmise aasta kokkuvõtmiseni.

Mida selle aasta kohta siis öelda? Oli tormakas, algusest lõpuni. Ilmselt tasakaalustamas sellele eelnevat, rahulikku aastat.. aga minnes kohati ka teise äärmusesse nii, et ISE OLEMINE jäi unarusse.. ja lõputu traavimine väsitas päris ära.

Kui eelmise aasta alguses kirja pandud märksõnadele tagasi vaadata, siis:
Õnnelikkus, tasakaal, harmoonia – tasakaal ja õnnetunne ja harmoonia kadusid aasta teises pooles üsna ära, aga aasta lõpus taipasin taas neid taastama hakata. Tasakaal sai üle kantud 2015. aastasse peamiseks märksõnaks 🙂
Väljakutsed ja eneseteostus – neid jagus, nii selliseid mille üle ise rõõmustasin, kui ka selliseid, millesse ise nii positiivselt ei suhtunud.
Armastus – armastust ja armastuse-energiat oli aastas vähevõitu, aga olid ka oma helgemad hetked.
Pühendumine, täna lisaksin siia juurde seotus – sama kommentaar, mis eelmise punkti kohta – pühendumist oli vähevõitu, aga samas mõnel hetkel oli see väga selgelt ja tugevalt olemas.
Tänulikkus, kohalolu – siin ja praegu – vt eelmine punkt.
Otsustan, kavandan, viin ellu – otsustamises olin kohati aeglane ja kõike ei viinud ka ellu – nagu ikka, kipun liiga palju kavandama…
Vähem arvutis istumist:-) – see tõesti õnnestus, vähemalt aasta lõpupoole – enne seda oli arvutis ikka päris palju asjalikku toimetamist õhtuti.
veel üks tänane täiendus: naiselikkus;)
Müün rohkem enda oskusi ja kompetentsi raha eest – täiskohaga töö ja vabatahtliku töö kõrvalt väga palju lisaks teha ei jõua, aga midagi aeg-ajalt siiski. Kindlasti tuleb selles suunas ka alanud aastal edasi tegutseda.
Suurem rahaline kindlustatus, et maksta võlad, olla iseseisvam, et lubada endale rohkem seda, mida tahan.. ja et koguda raha reisimiseks:) – tasapisi on sinna suunas liikumist olnud küll, vt ka eelmine punkt. Külluslikkuse üle veel hõisata ei saa, aga päris lootusetu olukord ka enam ei ole. To be continued…
värskendan oma prantsuse keele oskust – kursusele lõpuks ei saanudki/jõudnudki – muud elu oli nii palju.
korraldan oma esimese personaalse fotonäituse (juhuuu, kõlab uhkelt ju!) – seda ka ei jõudnud:(
jätkan tormilist arengut kontserdi-fotograafia vallas;) – üritusi ja kontserte sai pildistatud, areng kindlasti oli, aga vist mitte väga tormiline. Chic Classique oli suur tore märksõna. To be continued…:)
olen mõningase pausi järel jälle korralik kontorirott – eks siis saab öelda, mis mulle rohkem meeldib ja sobib – võrdlusmomendi ja väga hea kogemuse sain tõepoolest. Tuleb tunnistada, et igapäevane kontoris käimine on omamoodi väljakutse ja ma ei saa öelda, et sellega (taas) harjunud oleksin.. igal juhul väga värskendav on olla vahel majast väljas/kodukontoris/aktiivsel ringiliikuval töö-puhkusel:P
hakkan jälle regulaarsemalt end liigutama (2-3 trenni nädalas, sh shindo venitamised, aga ka jälle joogatamine, tants, ujumine, suusatamine, orienteerumine, pikem kõnd, ….) – vaimseks ja füüsiliseks heaoluks hädavajalik! – nii ja naa, on perioode, kus enda keha ja füüsilise vormi jaoks ei jää eriti aega – aga see annab tavaliselt üsna ruttu kohe ka tunda. Aga kui positiivsest rääkida, alustasin teisest poolaastast taas joogas käimist:) ja muid liigutamisi oli ka – aga saaks kindlasti sportlikumalt.
tehnika upgrade (eekõige siis kaasaegsem ja võimsam arvuti) – jeee! Mind rõõmustab uus arvuti, monitor, mobiiltelefon, pesumasin, juuksekoolutaja – ja need on kõik väga toredad, igal küll ka oma tõrvatilga-veidrused, aga siiski mõnus edasiminek.
tantra-maailma avastamisega jätkamine – tantra oli üsna kenasti fookuses aasta esimeses pooles, aga teinest poolest jäi kuidagi paraku välja… eks üks asi ole teisega seotud, nagu näiteks vaimsete praktikad ja üldine enesetunne, ja ühe puudumine mõjutab teist..
küpsetan oma esimese juuretisega saia (ja loodetavasti tuleb see nii hea, et neid tuleb ka rohkem..) – kokkamist-küpsetamist oli tööinimese-aastas päris vähe. Vähemalt juuretisega leiba teen tublisti:)
O-jooksu Veteranide MM-i korraldustiimis juhtiv roll – see on ka üks valdkond, millega võib rahul olla. Suvel andsin suure panuse TOW toimumisse ning oma juhtiva rolli ja väljakutse ma tõesti sain.
Two become one 😉 – 50:60. Oli suuri vaimustumisi ja tõsiseid crush’e, mis pakkusid küll lühemaks või pikemaks ajaks liblikaid ja põnevust- aga midagi suurt ja ilusat nendest välja ei kasvanud. Tore oli kogeda, et ma olen võimeline endiselt armuma:) Lisaks sai minevikuga suhteid soojendatud ja eks elu näitab, mis sellest saab.
Vaimset, füüsilist, emotsionaalset, intellektuaalset rahuldust ja arengut pakkuv kaaslane (ja vanadest suhetest-mustritest lahtilaskmine) – teatud elemendid on olemas, aga selles vallas on kindlasti veel kõvasti arenguruumi…
Uuesti õppima minemine, et avardada maailma ja võimalusi elus – kiired sisseastumiskatsed, sissesaamine, ülikooli astumine, esimene õppesessioon..:) ja kiire lõppmäng ja eksmatrikuleerimisavaldus. Suure õppima-mineku soovi ja tuhina sain rahuldatud, ja mõistsin, et praeguse elustiiliga uue eriala omandamine ei ole kuigi lihtne – kõigeks ei jää aega ja tuleb valida. Seekord sai otsus tehtud töö ja vabatahtliku töö (ja enda):) kasuks.

Lisaks vabas vormis märksõnad eelmise aasta kohta, mis paberile kirja said uue aasta alguses:

• Uus Tervis – läbi raskuste tähtede poole. Esimesel poolaastal koolituste korraldamine muu tegevuse kõrvalt ei olnud alati meelakkumine, aga see andis NII-NII palju tagasi ja aitas väljakutsuval ajal tasakaalu jääda. Lisaks tõi see mu ellu mitmeid tõeliselt ägedaid, inspireerivaid ja armsaid inimesi, mille üle väga rõõmustan. Rahateenimis-projekt ei olnud, aga muus mõttes väga rikastav. Aasta teises pooles enam väga seal ei tegutsenud.. – taas see “igale poole ei jõua” teema.
• Elioni/Telekomi töö – ei saabunudki kauaoodatud roosa taevamanna, vaid lühikese toreda sisseelamise järel algas karm tööelu, mis suure pingutusena mind alates aasta keskpaigast päris kõvasti ära kurnas. Aastalõpp tõi küll puhkuse, muutused, uued tuuled ja aasta algus on olnud helgem. Möödunud aasta pakkus kõvasti sisemisi väljakutseid, võimalust näha end erinevates situatsioonides, kogeda keerulisi emotsioone ja suhteid, selle juures ellu jääda.. aga mis hinnaga? Aga kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks ja targemaks, nii et..:)
• Suvi kontoris – pole kunagi mu “lemmikhobi” olnud, aga õnneks sai vahel õunaaias päevasel ajal ka nina päikese poole istuda – selles suhtes oli Sõle maja kahtlemata väga tore.
• TOW, WMOC – kindlasti aasta plusspoole peal. Vabatahtlike valdkonna arendamine oli märksõna ja selles vallas sai päris tubli töö ära tehtud – mais ja juunis sai väga kõvasti pingutatud ning tulemusega võis igati rahule jääda. Tuleb tunnistada, et ka see pinguts väsitas, ja taastumine võttis aega – ja nii suure hooga WMOCi teemade kallale pole asunud, kui alguses arvasin.. aga eks see ole elu loomik dünaamika ja vahepeal peab talv (puhkeaeg) ka olema. Aasta esimeses pooles oli motivatsioon, energia ja pühendumine kogu aeg väga kõrged, aasta teises pooles madalam, ja ei jaksanud midagi teha (nagu ka muudes eluvaldkondades…), aga õnneks on ka sealt väljatulemine kenasti alanud.
• SK100 – järgmisena tahaks välja tuua minu enda arenguhüppe organisatsiooni sees – ühest küljest võib-olla loogiline, teisalt ikkagi ootamatu juhatusse valimine kevadel; kui ka organisatsiooni arendamise teemad aasta teises pooles. Tore, et mu panust on märgatud, hinnatakse, ja ma saan veel rohkem panustada – ja ka ise seeläbi hindamatuid ja toredaid kogemusi juurde.
• Suur puhkusevajadus… ja veel rohkem tööd. Alates TOWi/juuni lõpust saatis mind üks suur lakkamatu väsimus ja tunne, et tahaks aega maha võtta, eemale, puhkama, järele mõtlema.. ja sellist aega õieti ei tulnudki, tunne on lihtsalt ajaga väiksemaks jäänud:) Aastalõpp tõi küll “puhkuse”, aga sisustasin selle teiste toredate hingele tegevustega.. või siis tegevustega, mis garanteerivad puhkusereisi sel aastal;)
• Kristallfoto – esimene majandusaastaaruanne ja kasum:P Suurem osa aastast oli rahu ja vaikus, aga aasta alguses ja lõpus oli käivet ja toredaid tegemisi ka, esile tahaks tuua ühe uue suure väljakutsuva projekti – koostööprojekt, mille käigus sai kõvasti aega veedetud kauplustes, fotoaparaadiga ja pärast ka arvuti taga:)
• Vabatahtlik tegevus – PÖFF, joogafestival, bussiorienteerumine, Uue Maailma festival – kahjuks TMW-le ei jõudnud, aga omajagu sain põnevates tegevustes kaasa lüüa küll. Mõnus, kui sul on küll võib-olla väike roll, aga sind oodatakse seda täitma, ja sa juba oskad ka ning ei pea olema pidevas suures õppimises, vaid saad juba kogemuse pealt rohkem ja efektiivsemalt panustada. Ja nagu alati, toovad sellised käigud uusi toredaid tutvusi:)
• Vabatahtlike Võrgustik – networkimine ja suhted võiks olla küll ühed eelmise aasta märksõnad, nii individuaalsel tasandil kui ka läbi organisatsioonide, milles tegutsen. VV pakkus uusi kontakte ja võimalusi nii mulle kui SK100-le, mul on selle üle väga hea meel – ja ilmselt tuleb neid võimalusi veelgi. Võrgustiku kaudu sain toreda võimaluse osaleda Raimo Ülavere Coachingu ja Indrek Rahi DISCi-koolitusel, mis tegi palju teadlikumaks; ja uued tutvused niikuinii:)
• Unistamine… ja paigale jäämine. Oli hetki, kus suur rahulolematus oli peal, ja mõttes erinevad suured ägedad asjad, mida võiks teha… aga siis sinna see kõik jäi. Jäin paigale ja tegin seda, mida ikka, ja mida oli vaja teha. Eks kõigel ole oma plussid.. ja miinused. Näis, mida uus aasta toob:)
• Suure miinusena võib välja tuua, et hoolimata suurest soovist tõi aasta täpselt 0 (null) välisreisi, ja see oli kohati päris raske. Õnneks sõpradega metsa ikka sai:) Ja hea uudis on see, et juba kuu aja pärast lõpuks kauaoodatud reis tuleb!
• Maaülikoolis Loodusturism – ülalpool juba kommenteerisin ka seda veidi; eriala on endiselt väga huvitav, aga sellisel kujul ja sellise elustiiliga tundusid õpingud liig.. Ma imetlen inimesi, kes kõike jaksavad, aga tundub, et ka minu võimetel on mingid piirid:P Ja ilmselt ei lähe see ajaga lihtsamaks – nii palju enam korraga ei jaksa (ega tahagi) – tahaks vahepeal ka lihtsalt puhata, magada, ise olla.. Ja kui veel pere ka on…
• Plusspoolena võib tuua välja, et ma ei kaotanud ühtegi lähedast inimest ja suguvõssa tuli üks tore väike tegelane juurde:)
• Sõprade/sõpruse teema oli fookuses – oli inimesi, kes kuidagi vaikselt üha rohkem eemaldusid, ja ka neid suhteid, kuhu sai teadlikult mõnel hetkel rohkem panustatud.. ja juhtus ka seda, et isegi väga tähtsatesse suhetesse ei jõudnud nii palju panustada, kui oleks tahtnud.. Aga hea meel on selle üle, et toredad võrgustikud on ümberringi:) Ja teadlikkus tõusis ka seoses selle teemaga.
• Tervis oli üldiselt päris hea, kui regulaarselt massaazi saab, ja päästev allergiasalv stressihetkedeks kapis olemas on:) Pärast puhkust sai korra voodis-pikali-haige olla ka, aga üldiselt pole oma arsti ammu näinud.
• Vaimse enesearengu teemadega väga ei tegelenud, v.a jooga ja mõned raamatud ja Uue Tervise koolitused ja tantravõrgustik ja… hm, neid asju ikka oli tegelikult:) Lihtsalt kalleid kursusi taas ei olnud. Küll aga enda teadlikkus suurenes kõvasti – oskus oma emotsioone märgata, mitte reageerida, teadlikult emotsioone maandada.. Kiirel ja stressirikkal ajal sai see teadlikkus küll kannatada ja aastasse mahtus tegelikult igasuguseid hetki, ka suures ohvrienergias olemist…
• Suur äge asi – uus hobi – lauamänguhobi 🙂 Saabus mu ellu üsna ootamatult ja tormiselt, pärast seda, kui mõnda aega olin teadlikult end eemale hoidnud – aga mul on väga hea meel, et see tuli. Mängimine on ka teatav meditatsiooni viis – võimalus ka tõeliselt raskel perioodil end oma elust täiesti välja lülitada.. ja kuskil teises asjas täiesti sees olla. On mänge, milles ma ei hiilga, aga on tulnud juba ka esimesed võidud:) Ja kindlasti on mänguhobi lisaks teraapilisele stressimaandamisele olnud hea strateegilise mõtlemise kool. Ja selles osas on veel oi kuidas arenguruumi:)
• Vein sai vahetatud käsitööõllede vastu:)

Aga nüüd on kontorirottidel uneaeg… ja uuest aastast järgmine kord:)

Su ees on enda jäljed.. iga päev

Ma ei kannatanud ootamist. Samas ma kogu aeg ootasin. Ootasin, et elu üllataks. Ootasin, et minuga juhtuksid suured asjad. Ootasin, et suvi tuleks. Ootasin, et saaksin reisle minna. Ootasin, et elukaaslane käituks nii, nagu mulle meeldib. Ootasin, et saaksin unistuste töö. Ootasin, et tuleks nädalavahetus. Ootasin, et tuleks palgapäev. Ootasin, et elukaaslane koos magusaga poest saabuks. Ootasin, et kool hakkaks. Ootasin, et kool saaks läbi. Ootasin… ootasin… ootasin. Kui rumal on teha iga päev ja koguaeg seda, mis sulle ei meeldi!
(Kaidi Laur – Hingest rahul)

Elama peaks nii, et sul oleks teistele midagi anda*

Ja jälle olen ma jõudnud igale poole mujale, aga mitte siia kirjutama. Ja kas mujalegi olen jõudnud? Viimasel ajal on pidevalt peal tunne, et midagi ei jõua teha, midagi ei saa tehtud.. aga aeg voolab ometigi täpselt sama moodi nagu varem. Kas ma tajun maailma teisiti? Mis minus on muutunud, et ma enam nii palju teha ei jõua?

Mida ma siis teen? Kindlasti võtab täiskohaga töö omajagu aega ja energiat; ja jätab mulle (ja muule maailmale) kõvasti vähem aega ja energiat, kui varasemalt oli. Stabiilne sissetulek on kindlasti positiivne selle kõige juures, aga kas see on ikka kõige tähtsam?
Mulle meeldis hiljuti loetud väljend: kui Universum on külluse voo sinust hetkel mööda suunanud… Nii on. Või siis võib ka veidi teisiti sõnastada: mulle tundub, et kõigest on puudus. Nii ajast, energiast, rahulolust, initsiatiivst, positiivsusest, lähedusest, armastusest… küllusest. Viimastel päevadel olen mõistnud, et ka näiteks motivatsioonist ja eesmärkidest. Rahulolematu kulgemine.

See tunne ei ole mu jaoks uus ega võõras. Ma lihtsalt vahepeal olin/olen teistsugune, teises rütmis, teises sageduses… Ja siis tuleb ikka vana tuttav “reaalsus”, mõtte- ja käitumismustrid…

On hetki, kus ma tajun, et võib-olla see praegune hetk ei olegi nii “halb” – see näitab, et vanamoodi ei saa, et muutus peab tulema; või on juba tulnud – ja tulebki õppida teistmoodi olema, tegema, tundma. Võib-olla mind ei peagi igale poole jaguma? Ja ma peangi lõpuks ära valima, kes ma olen, kus ma olen, mida ma teen? Või siis.. mitte valima, vaid alistuma. Ära tundma. Aktsepteerima. Olema.

—

Tegelikult on ka nendes päevades omajagu rõõme, uusi kogemusi, elamusi. Viimasesse nädalasse on mahtunud kaks toredat kultuuri:

Ma ei tule tagasi – Ilmar Raag ikka oskab. Tegu ei ole just kõige helgema teemaga, aga oli väga puudutav ja kaasatõmbav film, mis ka päevi hiljem mõtted enda juurde tagasi toob. Kes ei karda inimese olemuse üle mõtistleda ja sellele otsa vaadata, siis kindlasti tasub vaadata.

Oma olemuselt veidi sarnane oli ka tänane etendus – Kassirabal (Linnateater). Armastus ja selle puudumine. Lihtsad ja inimlikud soovid, aga keerulise inimsuhted. Üdini inimlikud teemad nagu vanemate ja laste ning meeste ja naiste vahelised suhted ning tunded nagu üksindus, armukadedus, omanikuiha, süütunne, hirm, häbi – kombineerituna sooviga armastatud olla ja armastada, pühenduda, kellegi juurde (igavesti) kuuluda.. Aga õnnelik lõpp jäi tulemata. Mõned haavad ei kasva kinni, vaid nende veritsusse me suremegi…

Näitlejatöö on väga hea nii filmis kui etenduses, eriti vaimustasid mind noored osatäitjad – kui ägedad näitlejad on lapsed! Kui elus ja tõetruud. No ja ega need täiskasvanudki alla jäänud. Soovitan.

Üks elamus veel – Viimsi Spa. Kes sügise eest soojale maale põgeda ei saa ning 3-päevast Saaremaa Spad ka eelarve ei luba, siis pisike paaritunnine turgutus Viimsis toob ka naeratuse näole. Väga sümpaatne ujula, interjöör, valgustus, saunakeskus.

Ja sügis on ka sel aastal eriti õnnestunud – soe, päikseline, imeliselt värviline. Kõik aastaajad on omamoodi lummavad, tuleb tunnistada – kuigi suvi jäi nagu alati liiga lühikeseks, olen ka sügist väga nautinud. Ja kindlasti naudin ka talve ja uut tulevat kevadet. Aeg lendab..

Lektüüri neilt päevilt: siit ja siit ka.

Varasügise peegeldused

Alati loodame,
et kellelgi teisel on vastus.
Et teine paik on parem,
teinekord läheb kõik hästi.
See ongi see.
Kellelgi teisel pole vastuseid.
Ükski paik pole parem
ja kõik on juba hästi.
Vastus on
sinu olemise keskmes;
sa tead, kes oled
ja tead, mida tahad.
Pole vaja joosta välja,
et vaadet parandada.
Ega aknast piiluda.
Parem jää oma olemise keskmesse;
sest mida rohkem eemaldud, seda vähem õpid.
Vaata oma südamesse
ja näe,
et parim viis midagi teha,
on olla.
(Lao Tzu)

* Jaan Tätte

Koopaussike…

Terve kvartal ja veidi rohkemgi on mööda läinud ilma, et oleksin kirjutanud. Nii pikka kirjutamispausi enamasti sisse ei jää.. vähemalt püüan mitte jätta. Kirjutamine on omamoodi teraapia, mille abil endaga kontakti saada ning ennast väljendada. Mittekirjutamine mõjutab elu ja olemist, nagu ilmselt ka elu ja olemine mõjutavad kirjutamist/mittekirjutamist – kõik on ju omavahel seotud. Ja eks mitte-kirjutamine räägib ka enda eest…

Põhjuseid, miks pole vahepeal siia sattunud, on mitmeid ja erinevaid, ja vast ei tahakski neid siinkohal lahkama hakata. Üks, mida võiks välja tuua, on kahtlemata tegus suvi, mis ongi jätnud üsna vähe endaga/kodus olemise aega… aga nüüd hakkab sügis tasapisi ligi hiilima – õhtud on juba jahedamad ja pimedamad, saabuvad varem ja olemine on kodusem – enda aega on rohkem. Terve see nädal olen olnud üsna kodune, siiani olen muude toimetustega õhtud ära sisustanud – aga varem või hiljem pidi see hetk ka tulema, kus blogi taas käsile võtan – küünal, vein, uus arvuti sülle ja diivaninurka mõtisklema;)

Suvi on olnud tegus, nagu ikka. Mõnest varasemast aastast erinevana võib välja tuua suve kontoriseinte vahel, aga paljud tegevused on juba traditsioonilised – O-nädal, Joogafestivalil pildistamine, Tantrafestival, kajakitripp, palju muud ringirändamist erinevates Eesti paikades – ja ikka igale poole ei jõua, näiteks Saaremaale ja Hiiumaale ja Pärnusse see suvi jälle ei jõudnud. Mõned toredad suveetendused – eekõige tooksin välja Pal-tänava-poisid, mis oli oi-oi milline elamus!, ja kindlasti ka tänane Preili Julie Kõue mõisas. Palju erinevaid suvekontserte, millest ka enamus olid suured elamused – Jäääär, Maarja, Tõnis Mägi, Dagö… no ja laulupidu! Ja 2 imetoredat pulma. Palju kuuma ilma, täitsa mitu jahutavat suplust, mõned orienteerumised ja ka uute võimalike hobide katsetused, omajagu toredaid päevi/õhtuid/öid/nädalavahetusi lähedaste, armsate ja kallite seltsis… Ja paraku imevähe pildistamist:-/ – kõike korraga ei jõua.

Ehk siis olnud omajagu toredaid hetki, ent säravat õnne ja rahu hinges ei ole olnud just nii palju, kui mõnel teisel ajaperioodil. Aga viimasel ajal olen loomise jälle käsile võtnud, nii et loodetavasti lähikuudel on võimalik jälle rohkem näha neid säravamaid silmi:) Ja kulgemisest uudiseid kuulda.

Lugemist teistelegi, kes inspiratsioonisüsti vajavad.

Uue päeva algus

Helitaust:
Mis sest, et elu edasi meid kolib
sealt kus on lähedus, ei saagi minna
sest kõik on üks, mis tuleb ja mis oli
ja iga loojang ikka langeb sinna
kus seisime
(Jäääär – Öö armastab sind)

Kipume liiga sageli jääma kinni ellu, kus me püüame pelgalt hakkama saada ja see ei ole tegelikult mingi elu. Iga päev peaks olema elamist väärt. Iga päev peaks algama pigem elevuse kui ärevusega. Kuula oma südant, unista ja siis tegutse!
(Jocke Salokorpi)

Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab

Elu on nii imeline viimasel ajal, ja kiire samuti – tahaks palju rohkem kõiki neid sündmusi ja emotsioone jäädvustada, aga kuidagi ei jõua. Olgu siis täna see päev, kus mõnedki killukesed kirja saavad.

Olen nüüd nädalapäevad tööl käinud. Ärkamine on nihkunud 2h varasemaks, mis ei ole väga hull, arvestades, et on kevad ja päike on siis juba kõrgel:), aga kuna magamaminek ei ole erinevatel põhjustel nihkunud, siis on juba kogunenud märkimisväärne unevõlg – aga loodan seda nädalavahetusel veidi klaarida. Ja ühel hetkel peaks ju minema jälle rahulikumaks ka – vast tekib siis ka puhkamis- ja magamisaega rohkem:) Ent kuna elu on iga päev nii huvitav, on energia ikkagi laes – aga eks see tuleb ju millegi arvelt, ja lõputult nii ei saa…

Viimastesse nädalatesse on mahtunud mitu toredat kultuuri – Tõnis Mägi Hopneri majas, Tõnis Mägi ja Ott Lepland Nokia Kontserdimajas – no Tõnist on alati tore kuulata, aga koos Otiga Nokias olid nad ikka tase omaette – suur elamus ja omamoodi isegi meditatiivne kogemus. Igaühte ei saa panna nii suure saali suurele lavale – aga need kaks meest täitsid oma energia ja andega ideaalselt terve lava ja saali. Ma olin alles üsna pisikene tüdruk, kui Tõnis Mägi sai minu esimeseks lemmiklauljaks – ja ta on seda siiani, mõnede teiste säravate tähtede kõrval – ja iga kord kuulan ma teda ühesuguse suure vaimustusega. Milline energia ja vägi!

Eelmise Von Krahli kogemuse peale oli Life is Very Hard ka päris tore – isegi suure unevõlaga:P
No ja rääkimata mu hoolealusest Tervisevedurite koolitusest kõigi toredate tegijatega:)
Ja järgmine nädal tõotab tuua juba uusi elamusi.

Kevad on – päevad on soojad ja päikeselised, pungad puhkevad, näha on juba nii lumikellukesi, märtsikellukesi kui paiselehti, räägitakse, et ka sinililli. Imeline!

Huvitav ja kiire aeg on, ent kõike ikka korraga teha ei jõua. Raamatuid lugeda ja sporti teha tahaks rohkem.. Ja üldse on selline aeg, kus tuleb jälle otsuseid ja valikuid teha, prioriteete seada, mida siis ikkagi praegu teha ja mida edasi lükata. Õnneks on see preagu üsna lihtne – kulgemises on lihtsam ka lahti lasta, et saaks paremini lennelda ja edasi liikuda:)

Helitaust, kontrastiks päevapoliitilistele muredele.

Spring is here

Take a look at your inner world and get to know how you feed unhappy stories and painful emotions. Yes, these stories arise in your mind, and the feelings appear. But you can choose to not give them your attention.

When you notice you’ve been captured by an old story and the feelings that go with it, this is your golden moment. Instead of feeding them, orient your attention to experiences that offer peace, calm, and delight. If you take off your blinders from the past, you will notice them everywhere.
(Loe pikemalt: MindBodyGreen)

She panics and attempts to flee

Mul on kogu aeg nooruse ja vanadusega omad põnevad suhted olnud. Olen sellest küll mõne inimesega vahel vestelnud ja killukesi jaganud, aga mitte kunagi sellest pikemalt kirjutanud. Kuna see on minu jaoks oluline teema, siis kirjutan parem hilja kui mitte kunagi:)

Nii kaua, kui ma mäletan, olen ma kuidagi teadnud või uskunud, et ma ei ela vanaks, et ma jäängi igavesti nooreks. Viimasel ajal ma olen hakanud arvama, et kui elu on äge, võiks ju tegelikult küll võimalikult pikalt seda maist värki siin nautida.. ehk võib-olla ei olekski nii halb vanaema-ealiseks elada, ehk isegi täitsa tore. No elame, näeme.

Kõigi maailma inimeste eest küll ei võtaks sõna, aga olen kuulnud, et paljud tunnevad seda – et keha küll vananeb, aga hing jääb nooreks, hing ei tunne vananemist. Jaa, toimub küpsemine, õpid, saad kogemusi – aga laias laastus ei ole väga vahet siiski sellel, kuidas end tunned võrreldes 10 aasta taguse ajaga. Ma vahel mõtlen, et kui nüüd passi vaadata, siis nagu peaks hakkama küpsemalt käituma ja mitte enam nii tütarlapselik olema.. Aga siis tuleb jälle tahtmine joosta, hüpelda, teinekord olen liiga emotsionaalne – ei aitäh, veel ei tahaks sellest täiesti loobuda küll:P

Välimus on ka üks kummaline teema seoses inimese vananemisega – on neid, kes näevad oma east nooremad välja, ja neid, kes vanemad. No ja siis mõned sellised ka, kellele saabki üsna täpselt öelda, kui vana ta on. Ma olen alati olnud selles esimeses grupis. Kui kahekümnendates ajas see veel närvi, et MA EI OLE JU NII NOOR ENAM, siis aastate lisandudes olen hakanud antud omadust kõvasti kõrgemalt hindama:) Mulle ei pakuta peaaegu kunagi nii palju aastaid, kui mul tegelikult on – ja tuleb tunnistada, et minusugusele noorust väärtustavale inimesele on see igati äge kompliment.

Seoses sellega, et omaealistest sõpradest on viimastel aastatel saanud pereinimesed, kellega ei saa enam spontaanselt palju aega veeta nagu varem, on mu suhtlusringkonda lisandunud kõvasti noori sõpru. Ma suhtlen igapäevaselt inimestega, kes on minust kuni 10a nooremad, ja enamasti ma ei tunne mingit vahet. Nad on tublid, edukad, energiat ja hakkamist täis, oma ea kohta väga palju juba teinud – jah, mul on oma aastate arvu tõttu võib-olla mõned kogemused rohkem, rohkem tööstaaži, ja võib-olla veidi rohkem elutarkust ka, aga see ei loe. Ma naudin nendega koos olemist, nad hoiavad mind noorena, ja mul on ka nendelt aeg-ajalt kõvasti õppida:)

Huvitav on see, et ma olen ka tänaval hakanud viimasel ajal üha rohkem noori märkama. Uus põlvkond on peale kasvanud:) Ma ise ei tunne küll igapäevaselt, et ma oleks nüüd kuskil “vanemate inimeste” kategoorias, aga ilmselt nende jaoks natuke ikka olen küll. Põnev on vaadata praegusi abituriente, värskeid tundengeid. Nad on nii ägedad! Eks nagu meiegi omal ajal olime. Ja ka praegu oleme, aga nüüd on meis juba midagi teistsugust. Küpsemine, mis muu – mis on omamoodi väga tore, paratamatu, elu osa.. Aga me ei ole enam need muretud tudengid.

Ja huvitav on jälgida ka enda ümber olevate inimeste küpsemist. Eelkõige meeste osas, ilmselt naisena märkan seda rohkem ja paremini, ja teiseks kindlasti see, et mehed küpsevadki hiljem ja aeglasemalt. Eks see on individuaalne, mõni läheb lodevaks ja ümmarguseks ning teine läheb varakult kiilaks, aga näen enda ümber ka seda, kuidas mõnele teevad aastad ainult head – näiteks kuidas kiitsakast või babyface’iga noormehest kujuneb heas füüsilises vormis nägus Mees, kuidas piimahabe ja üksikud rinnakarvad asenduvad kena ühtlase karvakattega (ei pea siinkohal silmas jõuluvanahabet või -vuntse, aga päevane/paaripäevane habe võib olla vägagi seksikas, eriti tumedamat sorti:P). Noored poisid on kenad, aga veidi küpsemad Noored Mehed veel kenamad. Ja tegelikult on veel küpsemaid ja täiesti küpses eas Mehi, kes on nii kenad, heas vormis ja nooruslikud, et hall pea ei häiri üldse, vaid lisab oma võlu.

Vaevalt et keegi oskab seda täpselt öelda, millest see sõltub, kui heas vormis või nooruslik inimene on. Kindlasti mõjutab elustiil, toitmine, stressitase; aga ka erinevaid vaimsed praktikad – jooga, tantra.. Kui ma sain teada, kui vana on mu joogaõpetaja Piret, tundus see nii raske uskuda – aga on ka 40ndates naisi, kes on veel täiesti tütarlapselikult noored:)
Lääne maailma tüüpiline elustiil paraku nooruslikkust ja head vormi ei soosi – stress, ebatervislik toit, ülesöömine, alkohol, suitsetamine, vähene füüsiline aktiivsus ja looduses viibimine… Lisaks veel geenid, mis ei pruugi olla ses osas parimad. Aga! See on ju kõik ikkagi meie enda valida ja otsustada, väga suures osas saame ise kujundada oma elu, reaalsust ja kogemusi. Iseasi, kas kõigi jaoks on hea vorm ja nooruslikkus nii olulised väärtused kui minu jaoks…

See on see helgem ja ilusam pool, aga nagu kõigel, on ka noorusel teine pool.. vananemine, vanadus. Ma ei ole seda enda jaoks veel aktsepteerinud, vastu võtnud. Ma tunnen end mugavalt ja paremini noorte keskel, nooruslikus maailmas.. ja kui mõelda tagasi ka mõnedele vaimsetele üritustele, siis vajadus teha mingit harjutust koos mõne vanema meesterahvaga on minus esile kutsunud väga tuliseid ja tormilisi reaktsioone, olen proovinud nii üht kui teist – nii seda vältinud (mille kohta on öeldud, et blablablaa, sa just pead selle teemaga tegelema), või hambad ristis ja pisarad silmis teinud ja kannatanud (tegelen, ja siis, kellel sellest nüüd parem on?) – psühholoogidele siin ilmselt teemat jaguks, ja mulle endale tegelikult ju ka, kui ma ükskord jõuan sinnamaani, et see teema enda jaoks ette võtta.

Praegu on veel mitmeid kiiremaid eespool:P

Kevad on! Päike, 7 kraadi, lumikellukesed. Juhuu!:)

Ma ei ole viimastel nädalatel üldse jõudnud pilti teha, aga mõned siiski olen teinud. See on neist üks ägedamaid ja nooruse teema lõpetuseks sobib hästi:)

Noor hurmur

Pean tunnistama, et olin sattunud Davidist sõltuvusse, ja nüüd, mil tema huvi minu vastu kokku kuivas, tekkisid mul ettearvatavad võõrutusnähud. Sõltuvus ot iga meeleltu armumise paratamatu koostisosa. Kõik saab alguse sellest, et sinu ihaluse objekt annab sulle midagi, mille soovimist sa pole tihanud isegi endale tunnistada – ja järsku saab sulle osaks meeltesegadust tekitav annus pöörast armastust ja tormlevat kirge. Ei lähegi kaua, kui sa juba vajad kallima jäägitut tähelepanu, nii nagu narkomaan igatseb järgmist laksu. Kui siis kallim su sellest ilma jätab, hakkab sul kohe halb, sa hullud ja varised kokku (rääkimata kibestunud vimmast diileri vastu, kes su sõltuvuse põhjustas, aga nüüd on lõpetanud sinu varustamise, ja ometigi sa tead kindlat, et tal on seda kraami kuskil peidus, pagan võtaks, sest vanast sa isegi ei pidanud paluma. Järgmises staadiumis oled kõhnaks jäänud narkomaan üle kere vappudes nurgas, kindel ainult oma valmiduses müüa hing saatanale või röövida paljaks kõrvalmaja elanikud, et saada seda veel kasvõi üksainus kord. Vahepeal on su kirje objekt hakanud vaatama sind halvasti varjatud vastikusega. Umbes nii, nagu näeks ta sind üldse esimest korda, nagu sa polekski inimene, keda ta kirglikult armastas. Ja sul pole moraalset õigust seda isegi talle pahaks panna. Ennast vilksamisi kõrvalt nähes oled sunnitud endale tunnistama, et sinust on saanud haletsusväärne hüsteerik, keda sa ise ka enam ära ei tunne.
Ja ongi kõik. Sa oled jõudnud hullutava kire viimasesse staadiumi – enesehinnagu katastroofilise ja halastamatu languse juurde.
(Elizabeth Gilbert – Söö, palveta, armasta)