When you dance, your purpose is not to get to a certain place on the floor, it’s to enjoy each step along the way.

Enne suve tuleb ju teatrihooajast veel viimast võtta;)

NO99 Misery kohta ütleks, et see oli päris ebatüüpiline NO-teater. Aga mulle meeldis ikkagi. Tugev näitlejatöö, püsiv psühholoogiline pinge… Ja kuigi kohati veidi aeglane, siis ilmselt oli ka see taotluslik, et anda edasi seda ootamise piina. Mulle meeldis, et raputas minu idealistlikku maailmapilti, kus inimesed ongi ilusad ja head ja soovivad ainult üksteise arengule kaasa aidata – et ongi päriselt ikkagi olemas neid, kes egoistlikult vaid enda rahuldusele mõtlevad. Tõsi, seeläbi aitavad nad küll ka teise arengule kaasa, aga kas parimal võimalikul viisil..?

Draamateatri 3 õde – klassika! Esimene vaatus mind väga kaasa ei haaranud – isegi mõtlesin välja, miks. Pidevalt toimus midagi, lisaks üks vestlus teise otsa – oli vähe hingetõmbepause, mis laseks tõeliselt sisse minna, toimuvale tähendust anda, karaktereid mõista… Aga teine vaatus meeldis juba rohkem. Oli rahulikum tempo, rohkem dialooge, süvenemist. Ja ka emotsioone. Lõppkokkuvõttes sai kolme õe loost ikka pildi ette. Eks elu olegi tihtipeale selline – igatsemine mujale, aga ikkagi paigale jäämine; lukus ja kaotatud võtmega südamed; keelatud armastused; narrivõitu tunduv lojaalsus.. Ja lõpuks saabub ootamatu lõpplahendus, mis annab võimaluse elumuutuseks ja arenguks…

Laupäeval sai suurelt ekraanilt jälle kauneid looduspilte imetleda. Seekord sattus sinna esmaskordselt ka kolm minu pilti:) Väike motivatsioonilaks, et edasi õppida ja areneda, tahaks ju lõpuks päris lavale ka jõuda…:)

Looduse aastafoto 2012

It’s important to have different types of people in your life – people who create a network of support:
– people who love you
– people who share your interests
– people who are honest with you and challenge you
– people who live in different worlds from you and enrich your perspective
What can you do more of to increase the presence of different types of people in your life?
(Thought for today)

Say goodbye to the world you thought you lived in

Vahepeal käisin puhkamas.
Nädalaga midagi põrutavat ei toimu, aga väikese restardi lasi äraolemine teha küll ja andis kõvasti uut energiat juurde:)
Aga eks see igapäeva-reaalsusega kohanemine on nagu on.. tagasi olemisel on omad plussid, aga samas varem rahulolematust tekitanud asjad tekitavad nüüd, pärast hetkelist väljasaamist, seda veel rohkem…

Aga paar sõna Iirimaast ka. Või siis pigem tagasituleku-muljeid:)
– Esimene asi, mida tagasi tulles märkasin, oli see, et inimesi on nii vähe. Huvitav, et Iiris mind rahvarohkus ei häirinud, aga Eestis tipptunnil kaubanduskeskuses olles tundus vaid kümmekond ringiliikuvat inimest hirmsa tühjusena:D Rääkimata nüüd nendest kaubanduskeskuste võrdlustest…
– Teiseks – siin on tuntavalt soojem:) Ilmselt on vahe küll vaid paar kraadi, aga seda on siiski tunda. Ilmaga läks tegelikult päris hästi, arvestades ilmaprognoosi – vaid 1-2 päeval segas vihm tegutsemist, üldiselt oli päris ilus. Aga brrr, külm!
– Kolmas tore tähelepanek – Iirimaal elasin ma täiesti normaalses ajagraafikus:) Kui tihtipeale on reisidel ajavahe probleem, siis Iiri puhul on ajavahe ideaalne – ehk siis läksin kohaliku aja järgi tööpäeva õhtuti kell 12 magama ja ärkasin nädalavahetusel vabatahtlikult kell 10 üles:D
– Nagu reisidel kipub olema, ei saa ma ka seekord jätta kohalikku kulinaariat kiitmata. Väljas sõin seekord küll minimaalselt, aga väga vedas koduse kokaga;), ja isegi võileivad olid seal imemaitsvad – no Eestis ei ole nii head sinki, ausalt. Iirimaa juustudest rääkimata… Ja veinivalikust… Ja poest saab osta poolvalmis shokolaadi fondante – pistad lihtsalt 5ks minutiks ahju ja jääb kogu tainategemise-nõudepesemise õudus ära.
– Reiside juures on alati tore see, et saab palju samme:) Suurem liikumisvajadus on veel täiega sees, loodetavasti see jääb püsima:) Aga sammudest hoolimata suutsin ikkagi hea toidu-joogi peale veidi kosuda.
– Peamiselt oli tegu linnapuhkusega, Dublinit sai parasjagu uudistatud, kuigi ka seal jäi huvitavaid kohti veel järgmiseks korraks (tänks, vihm); Aga veidi sai ka linnast välja kaunist loodust, maaelu ja kaljusid imetlema. Peab tagasi roadtrippima minema.
– Kuna reisi eesmärk oli ikkagi eelkõige olla võimalikult palju enda ja oma mõtetega, siis ise kohapeal suhtlesin minimaalselt. Välja arvatud võõrustajad muidugi, päris isolatsioonis ma ei elanud:) Aga tagasilennul sain tasakaalustamiseks enda kõrvale istuma vägagi sotsiaalse kaasmaalase:D Samas pole põhjust nurisemiseks, tegelikult peaksin palju rohkem võõrastega suhtlema…
– Ryanair ei olnud nii kole, kui ma kartsin. 200g eest, mis tagasitulles kohver raskem oli, ei pidanud juurde maksma:D
– Reisimine on ikka äge enda avastamise-tundmaõppimise võimalus. Võimalus endasse vaadata, enda käitumismustreid märgata.. Vaadata ennast väga lähedalt. Ja seejärel ennast ja oma elu ka veidi eemalt – see on lihtsam, kui oled rutiinist väljas. Vajadusel korrigeerida mõttemustreid, käitumist. Lisaks annab see niikuinii mugavustsoonist väljasolemine julgust juurde, et proovida uusi asju, proovida elada-käituda teistmoodi…

Väga täpset plaani mul minnes ei olnud, kõik kujunes suht jooksvalt. Päris kõik soovitu ei saanud teoks; samas, aga põhjust nurisemiseks ka pole – oli tore ja lõppkokkuvõttes võib rahule jääda. Mis halvasti, see uuesti:) Või siis.. äkki läkski kõik täpselt nii, nagu seekord vaja oli?

Üks väike meditatiivne…
ja ka üks muusikaline vahepala:

I tried to live alone
But lonely is so lonely, alone
So human as I am
I had to give up my defences

So I smiled and tried to mean it
To let myself let go…
(Mika)

Õide puhkemas

Suuremaid viimase aja õppetundidest on, et valus, PINGES PEAB NII KAUA OLEMA KUNI MÕISTAD, miks pinge tuli või miks pinge tekkis või miks pinge on või mida sellest olukorrast õppima peaks. Peale seda SAAD VÕIMALUSE olukorda MUUTA. Kui asud koheselt rabelema ja/või (maailma, olukorda, inimest) päästma, siis võib tekkida situatsioon, kus sa ei näe, keda või mida sa päästad ning siis on oht ise “uppuda”.

1. Ole selles ebamugavas olukorras, mis su elus on. Ära võitle. AKTSEPTEERI situatsiooni, milles oled. Sa EI KONTROLLI maailma või seda, mis selles toimub või kes selles toimetab. AINUKE, mida KONTROLLIDA SAAD, on sinu enda MÕTTED ja HINNANGUD, mida situatsioonidele annad.
2. Kuula, mida tunned. Loo endaga kontakt. Miks su elus on selline inimene? Konflikt? Selline situatsioon? Haigus? Mida tuleks sellest õppida?
3. Kui sa mõistsid, kuulsid, nägid, tundsid, miks on su elus see inimene, konflikt, situatsioon või haigus – siis tead, mida teha saad, et selle olukorraga toime tulla, seda muuta või see lõpetada.
(Alkeemia.ee)

Kollase liblika suvi

Teatud perioodidel muutub see redeli-teema taas aktuaalsemaks.
Huvitav teema iseenesest. Leidsin ägeda lehe, kus saab selle kohta pikemalt lugeda, põhjaliku ülevaate saamiseks tasub kõik leheküljed läbi vaadata.
Nojah. Nii on, noh:D

Eks seda võib võtta naljaga pooleks, aga oma poindid on teoorias kindlasti. Vahel ei ole me nendest asjadest lihtsalt teadlikud, aga enamasti liigitame inimesed alateadlikult väga kiiresti kuhugi ära. Ses suhtes oleks tore, kui see teooria oleks laiemalt levinud, inimesed nendest protsessidest (ja oma tunnetest) teadlikumad, ning julgeksid ka ausalt välja öelda teisele, kus too paikeb. Ja et teine siis ka mõistaks poolelt sõnalt ega pahandaks/solvuks etc…:)

Aga veel huvitavam ja keerulisem teema on see, miks me inimese paigutame sinna, kuhu ta paigutame. Ja kas me paigutame nad ikka alati õigesti? Natuke on seda teemat lahatud siin raamatus, aga kes seda päris õiget ja lõplikku tõde teab…

Igaljuhul edu kõikidele vallalistele heade valikute tegemisel:)

Kevad kogub hoogu - vaid mõned jäätunud oksad veel...

When the mind continuously dwells on the past, we miss out on the opportunities of the present.
So, if you’re still thinking about something you don’t need to be thinking about – stop!
Remind yourself: time is too precious to waste on time-wasting thoughts.
Become present and take the opportunity to use the present moment well.
(Thought for Today – The Present Moment)

Everything will be okay in the end; if it is not okay, it is not the end.

Inimene ja tema huvid-hobid võivad elu jooksul ikka parasjagu muutuda.
Kunagi võisin ma öelda, et mul pole õnneks reisipisikut; ja kui PÖFFinädal välja arvata, siis muul ajal sattusin kinno paar korda aastas, ja ka kodus/sõpradega ei vaadanud eriti filme.

Viimastesse aastatesse on aga kaljukindlalt üks või paar ägedat reisi mahtunud:) Ja ei ole ka see erand – üks uus äge kogemus on juba peagi ukse ees, ammune unistuste koht saab üle vaadatud:)

Ja nüüd ongi elu enam-vähem nagu PÖFF:D Sellesse nädalasse mahtus 3 head filmi: klassika Breakfast at Tiffany‘s, tore taanlane Kuninglik afäär ja lõbustav, ent ka mõtlemapanev Parim hotell terves Indias. No ja teist samapalju vaataks veel, kui aega oleks – watchlist on pikk, aga muid asju on ju ka vaja jõuda teha;)

Ja ka muud hobid on veidi teistsugused, kui paar aastat tagasi. Jooga püsib stabiilselt; suurema osakaalu on saanud orienteerumisega tegelemine ja ka fotograafia.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida.

Kohati on kõigi nende õpetuste ja teadmiste valguses väga keeruline aru saada, kuidas olema ja käituma peaks. Ühest küljest öeldakse, et OLE ISE, sinu enda soovid ja vajadused on kõige tähtsamad, tee kõigepealt ennast õnnelikuks, siis saad ka teisi teha. Teisalt manitsetakse, et ego on see, mis sunnib mugavustsoonis istuma ja mitte ennast/elu muutma ja tuleks ikkagi ego trotsides ennast arendada, enda piire laiendada, teisiti käituda, muutusi ellu tuua, edasi liikuda, mitte teha nii, nagu sa oled alati teinud.
Ehk siis – kas ma peaksin käituma, nagu on mulle omapärane, mugav – olema ise; või peaksin just proovima sellest üle olla, ja käituda nii, nagu mulle pole mugav, näiteks olles kellelegi teisele sellega meelepärane?
Kui esimest käitumisviisi võib nimetada paigalseisuks, ja me kõik teame, et samamoodi tehes saame samasuguseid tulemusi – ja kui need tulemused meile ei meeldi, siis….
Aga ka see teine variant ei kõla ju ka kuigi mõistlikult.
Või mis sina arvad?

Ahjaa. Kvaliteetvalgevein.

Minu kodulind

You know what’s wrong with you, Miss Whoever-you-are? You’re chicken, you’ve got no guts. You’re afraid to stick out your chin and say, “Okay, life’s a fact, people do fall in love, people do belong to each other, because that’s the only chance anybody’s got for real happiness.” You call yourself a free spirit, a “wild thing,” and you’re terrified somebody’s gonna stick you in a cage. Well baby, you’re already in that cage. You built it yourself. And it’s not bounded in the west by Tulip, Texas, or in the east by Somali-land. It’s wherever you go. Because no matter where you run, you just end up running into yourself.
(Breakfast at Tiffany’s)

Mehed minevikust

Kui viimase aja kultuurielamused on nii kenasti kirja pandud, siis ei saa ka selle nädalavahetusi omi tähelepanuta jätta:)

Naine minevikust (Draamateater) oli tükk, mis pakkus eelkõige huvi seetõttu, et minu esimese joogaõpetaja käsi seal mängus on:) Aga ka teema on kahtlemata intrigeeriv. Erinevatel põhjustel jäi küll suur elamus saamata, küll aga võib öelda, et tegu on tükiga, mis paneb mõtlema igal juhul. Kui vahel käid kinos või teatris ära ja sellega võib ürituse lõppenuks lugeda, siis Naine minevikust tuletas end meelde ka järgmisel päeval.. ja ülejärgmisel.. ja pole end siiani päris unustada lasknud.
Võimalik, et tegu oli mu enda subjektiivsete tajuprobleemidega, et ei suutnud etendusse päris sisse elada, aga tegevus jäi kuidagi kaugeks, ei saa öelda, et minu jaoks oleks tegu olnud väga hea näitlemisega. Ja paratamatult meenutas etenduse karm lõpp nädalapäevad varem nähtud “Järgmist vooru” – kahte sellist tükki järjest vaadata, kus “käest ära läheb”, on ikka päris… rusuv.
Aga tegelikult elu just selline vahel ongi. Sa võid elada oma näiliselt väga turvalises, stabiilses, paigas olevas, plaanitud elus ja maailmas – kui ühel päeval käib pauk, ja sinu jaoks ootamatu sündmus/õnnetus keerab su maailma pea peale ja lööb jalad alt. Karm, jah. Aga ometigi on ikkagi kuhjaga põhjuseid õnnelik olemiseks – sest senikaua oli sul see õnn olemas. Õnn, mida võib-olla kellelgi teisel pole sellisel kujul kunagi olnud. Kõik on ajutine. Kuigi me eelistame seda pidevalt ära unustada, ja tahame-loodame, et need head asjad kestavad ju igavesti…

Tallinn Music Week oli äge! Sain nautida küll vaid väikest killukest – folgipidu, aga see oli vägagi mõnus õhtu. Ja tekitas päris suve ja folgi ootuse;)

Mõnusa nädalavahetuse järel aga hakkas mingi külmetus-väsimus endast märku andma… Järsku on energia otsas, et midagi asjalikku enam teha ei taha ega jaksa. Huvitav värk on selle energiaga – vahel voolab üle, ja vahel näikse varud täiesti nullis olevat. Aga siis on jälle hea natuke puhata, end laadida.. ja loota, et tulevad peagi jälle paremad hetked:) Ei saa öelda, et seda rahulikult endaga olemise, puhkamise aega üleliia palju oleks viimasel ajal olnud – hea põhjus seda veidi jälle võtta.

Pabulad @ Kaberneeme - head isu!

Ükskõik mille tegemine
viib vaid uute tegemisteni
ega täida kunagi su sügavamaid ihasid.
(David Deida – Sinine tõde)