Mul on kogu aeg nooruse ja vanadusega omad põnevad suhted olnud. Olen sellest küll mõne inimesega vahel vestelnud ja killukesi jaganud, aga mitte kunagi sellest pikemalt kirjutanud. Kuna see on minu jaoks oluline teema, siis kirjutan parem hilja kui mitte kunagi:)
Nii kaua, kui ma mäletan, olen ma kuidagi teadnud või uskunud, et ma ei ela vanaks, et ma jäängi igavesti nooreks. Viimasel ajal ma olen hakanud arvama, et kui elu on äge, võiks ju tegelikult küll võimalikult pikalt seda maist värki siin nautida.. ehk võib-olla ei olekski nii halb vanaema-ealiseks elada, ehk isegi täitsa tore. No elame, näeme.
Kõigi maailma inimeste eest küll ei võtaks sõna, aga olen kuulnud, et paljud tunnevad seda – et keha küll vananeb, aga hing jääb nooreks, hing ei tunne vananemist. Jaa, toimub küpsemine, õpid, saad kogemusi – aga laias laastus ei ole väga vahet siiski sellel, kuidas end tunned võrreldes 10 aasta taguse ajaga. Ma vahel mõtlen, et kui nüüd passi vaadata, siis nagu peaks hakkama küpsemalt käituma ja mitte enam nii tütarlapselik olema.. Aga siis tuleb jälle tahtmine joosta, hüpelda, teinekord olen liiga emotsionaalne – ei aitäh, veel ei tahaks sellest täiesti loobuda küll:P
Välimus on ka üks kummaline teema seoses inimese vananemisega – on neid, kes näevad oma east nooremad välja, ja neid, kes vanemad. No ja siis mõned sellised ka, kellele saabki üsna täpselt öelda, kui vana ta on. Ma olen alati olnud selles esimeses grupis. Kui kahekümnendates ajas see veel närvi, et MA EI OLE JU NII NOOR ENAM, siis aastate lisandudes olen hakanud antud omadust kõvasti kõrgemalt hindama:) Mulle ei pakuta peaaegu kunagi nii palju aastaid, kui mul tegelikult on – ja tuleb tunnistada, et minusugusele noorust väärtustavale inimesele on see igati äge kompliment.
Seoses sellega, et omaealistest sõpradest on viimastel aastatel saanud pereinimesed, kellega ei saa enam spontaanselt palju aega veeta nagu varem, on mu suhtlusringkonda lisandunud kõvasti noori sõpru. Ma suhtlen igapäevaselt inimestega, kes on minust kuni 10a nooremad, ja enamasti ma ei tunne mingit vahet. Nad on tublid, edukad, energiat ja hakkamist täis, oma ea kohta väga palju juba teinud – jah, mul on oma aastate arvu tõttu võib-olla mõned kogemused rohkem, rohkem tööstaaži, ja võib-olla veidi rohkem elutarkust ka, aga see ei loe. Ma naudin nendega koos olemist, nad hoiavad mind noorena, ja mul on ka nendelt aeg-ajalt kõvasti õppida:)
Huvitav on see, et ma olen ka tänaval hakanud viimasel ajal üha rohkem noori märkama. Uus põlvkond on peale kasvanud:) Ma ise ei tunne küll igapäevaselt, et ma oleks nüüd kuskil “vanemate inimeste” kategoorias, aga ilmselt nende jaoks natuke ikka olen küll. Põnev on vaadata praegusi abituriente, värskeid tundengeid. Nad on nii ägedad! Eks nagu meiegi omal ajal olime. Ja ka praegu oleme, aga nüüd on meis juba midagi teistsugust. Küpsemine, mis muu – mis on omamoodi väga tore, paratamatu, elu osa.. Aga me ei ole enam need muretud tudengid.
Ja huvitav on jälgida ka enda ümber olevate inimeste küpsemist. Eelkõige meeste osas, ilmselt naisena märkan seda rohkem ja paremini, ja teiseks kindlasti see, et mehed küpsevadki hiljem ja aeglasemalt. Eks see on individuaalne, mõni läheb lodevaks ja ümmarguseks ning teine läheb varakult kiilaks, aga näen enda ümber ka seda, kuidas mõnele teevad aastad ainult head – näiteks kuidas kiitsakast või babyface’iga noormehest kujuneb heas füüsilises vormis nägus Mees, kuidas piimahabe ja üksikud rinnakarvad asenduvad kena ühtlase karvakattega (ei pea siinkohal silmas jõuluvanahabet või -vuntse, aga päevane/paaripäevane habe võib olla vägagi seksikas, eriti tumedamat sorti:P). Noored poisid on kenad, aga veidi küpsemad Noored Mehed veel kenamad. Ja tegelikult on veel küpsemaid ja täiesti küpses eas Mehi, kes on nii kenad, heas vormis ja nooruslikud, et hall pea ei häiri üldse, vaid lisab oma võlu.
Vaevalt et keegi oskab seda täpselt öelda, millest see sõltub, kui heas vormis või nooruslik inimene on. Kindlasti mõjutab elustiil, toitmine, stressitase; aga ka erinevaid vaimsed praktikad – jooga, tantra.. Kui ma sain teada, kui vana on mu joogaõpetaja Piret, tundus see nii raske uskuda – aga on ka 40ndates naisi, kes on veel täiesti tütarlapselikult noored:)
Lääne maailma tüüpiline elustiil paraku nooruslikkust ja head vormi ei soosi – stress, ebatervislik toit, ülesöömine, alkohol, suitsetamine, vähene füüsiline aktiivsus ja looduses viibimine… Lisaks veel geenid, mis ei pruugi olla ses osas parimad. Aga! See on ju kõik ikkagi meie enda valida ja otsustada, väga suures osas saame ise kujundada oma elu, reaalsust ja kogemusi. Iseasi, kas kõigi jaoks on hea vorm ja nooruslikkus nii olulised väärtused kui minu jaoks…
See on see helgem ja ilusam pool, aga nagu kõigel, on ka noorusel teine pool.. vananemine, vanadus. Ma ei ole seda enda jaoks veel aktsepteerinud, vastu võtnud. Ma tunnen end mugavalt ja paremini noorte keskel, nooruslikus maailmas.. ja kui mõelda tagasi ka mõnedele vaimsetele üritustele, siis vajadus teha mingit harjutust koos mõne vanema meesterahvaga on minus esile kutsunud väga tuliseid ja tormilisi reaktsioone, olen proovinud nii üht kui teist – nii seda vältinud (mille kohta on öeldud, et blablablaa, sa just pead selle teemaga tegelema), või hambad ristis ja pisarad silmis teinud ja kannatanud (tegelen, ja siis, kellel sellest nüüd parem on?) – psühholoogidele siin ilmselt teemat jaguks, ja mulle endale tegelikult ju ka, kui ma ükskord jõuan sinnamaani, et see teema enda jaoks ette võtta.
Praegu on veel mitmeid kiiremaid eespool:P
Kevad on! Päike, 7 kraadi, lumikellukesed. Juhuu!:)
Ma ei ole viimastel nädalatel üldse jõudnud pilti teha, aga mõned siiski olen teinud. See on neist üks ägedamaid ja nooruse teema lõpetuseks sobib hästi:)
Noor hurmur
Pean tunnistama, et olin sattunud Davidist sõltuvusse, ja nüüd, mil tema huvi minu vastu kokku kuivas, tekkisid mul ettearvatavad võõrutusnähud. Sõltuvus ot iga meeleltu armumise paratamatu koostisosa. Kõik saab alguse sellest, et sinu ihaluse objekt annab sulle midagi, mille soovimist sa pole tihanud isegi endale tunnistada – ja järsku saab sulle osaks meeltesegadust tekitav annus pöörast armastust ja tormlevat kirge. Ei lähegi kaua, kui sa juba vajad kallima jäägitut tähelepanu, nii nagu narkomaan igatseb järgmist laksu. Kui siis kallim su sellest ilma jätab, hakkab sul kohe halb, sa hullud ja varised kokku (rääkimata kibestunud vimmast diileri vastu, kes su sõltuvuse põhjustas, aga nüüd on lõpetanud sinu varustamise, ja ometigi sa tead kindlat, et tal on seda kraami kuskil peidus, pagan võtaks, sest vanast sa isegi ei pidanud paluma. Järgmises staadiumis oled kõhnaks jäänud narkomaan üle kere vappudes nurgas, kindel ainult oma valmiduses müüa hing saatanale või röövida paljaks kõrvalmaja elanikud, et saada seda veel kasvõi üksainus kord. Vahepeal on su kirje objekt hakanud vaatama sind halvasti varjatud vastikusega. Umbes nii, nagu näeks ta sind üldse esimest korda, nagu sa polekski inimene, keda ta kirglikult armastas. Ja sul pole moraalset õigust seda isegi talle pahaks panna. Ennast vilksamisi kõrvalt nähes oled sunnitud endale tunnistama, et sinust on saanud haletsusväärne hüsteerik, keda sa ise ka enam ära ei tunne.
Ja ongi kõik. Sa oled jõudnud hullutava kire viimasesse staadiumi – enesehinnagu katastroofilise ja halastamatu languse juurde.
(Elizabeth Gilbert – Söö, palveta, armasta)
Kissu kirjutab 
Lisa kommentaar