Another wonderful day

Üks selline teistmoodi kolmapäev. Kõigepealt päev kodukontoris (=sülearvutiga voodis, parim viis töötamiseks!) ning õhtul armastatud ja oodatud jooga asemel teater – Genoom. Hea päev – pidin täitma küll maailma kõige nürimat tööülesannet, aga kodus töötamise rõõm kompenseeris selle. Ja teater oli ka sama hea kui jooga, nii et lõppkokkuvõttes on tunne super. Rahulik, rõõmus. Elu on vahelduseks täitsa ilus jälle – hoolimata sellest, et päike täna puudus. Aga täitsa hea oli omaette olla terve päev ning vaid ligi 3h inimeste keskel olla. Kulus ära.

Hea on mõelda täna, et vähemalt midagi on mu elus, mis on nii, nagu mulle meeldib. Töö. Et pole oluline see, mis kell sa istud laua taha iga päev ja mis kell sa lahkud, vaid milline on üldiselt sinu panus. Ah, kuidas ma ei salli seda, et su tagumik peab kindlasti mingist kellast mingi kellani kontoritooli puudutama. Nagu see oleks kõige tähtsam… Pole ju. Kõige tähtsam on, et töö saaks tehtud, et asjad liiguksid edasi, ning sina ise oleksid oma elu (ja tööga) rahul.

Aga teatrist ka. Millesta alustada? Viimaste Linnateatri külastuste kõrval väga fantastiline kogemus – oli nii hea etendus kui head rollitäitmised. Ojari oli lummav (seekord tema näitlejaoskused:P), Alo Kõrve “paha” rollis seekord isegi meeldis (ilmselt tänu soengule:P), Tõnn Lamp oli super nagu alati. Elisabet Tamm ja Rein Oja meeldisid muidugi ka. Põnev, huvitav, vaheldusrikas, mõtlemapanev, hariv, elamusipakkuv oli. Esimene ja teine vaatus erinesid teineteisest kõvasti, aga mõlemad olid omamoodi head. Väga läbi ei loksutanud, aga samas väga tore elamus.

Ometigi veidi suutis etendus mõjutada ka ja väga seletamatus suunas. Ehk siis Ojari oma indiaanlaste jutuga:P Nimelt tekkis tunne, et piisavalt pikaks ajaks on tegelikult juba paigale jäädud – tahaks uuesti maailma näha, kogeda midagi teistsugust, avardada maailmapilti… Tegelikult teen seda ju praegugi, võimalusi õppimiseks ja arenemiseks on igapäevaelus küll – nii et ilmselt piisaks ühest erilisest reisist, päris ära (veel) pole vaja minna. Aga ikkagi, mina ja mu vastukäivad soovid – Villeroy nõusid tahaks ju ka endale…:P Aga reisival oma kodu mitte omaval inimesel pole neid küll mõtet muretseda.

Aga eilsest omaette heietamisest oli kasu – täna suutsin mõned väikesed asjad ära teha. Homme olen veel tublim:)

Inimesed, kes ei riski, ei saavuta ka midagi head. Vahest õnnestub neil vältida kannatusi, kuidad ei saa ealsed tunda intensiivset elamise ja armastamise rõõme. Sünnimomendil kingitakse meile võimalus läbi käia tee, mis saab alguse armsatest lapsepõlvepaikadest ning hargneb siis tulevikku. Mõned imestavad, et teel tuleb ette ka kannatusi, meeleheidet, üksindust, pettumusi: need on elutee verstapostid, mis lasevad meil kasvada ja edasi minna.
Me ei tohiks iial lasta end saatusel eksiteele viia ja jääda ootama, et ta kingiks meile seda, mida me pole suutnud omal jõul saavutada.
(Romano Battaglia – Vaikus)