Step by step moving closer

Tali tuli!:)
Ei olegi veel päikeseprille vaja, vaid sai hoopis lumesaapad kapist välja otsida…
Natuke veider ajastus küll, aga samas seda lahedam! Ja kuskil peas on kogu aeg teadmine, et ega see ju kauaks nii jää, aprill astub kohe uksest sisse – selline väike lohutus siin suures kaoses. Seniks aga tuleb mõnuga lumevalle nautida ning mine sa tea, äkki saab isegi suusatama või lumesõda mängima:D

Üks tulusamaid ärisid on kindlasti perearstide tervisetõendite väljastamine. Mõõdeti ära vererõhk, kontrolliti silmad, küsiti 200 krooni ja pisteti paber pihku. Kõik kokku kestis vast 5 minutit. Muuhulgas kirjutasin alla ka paberile, et mul pole psüühilisi haigusi või ma ei kuritarvita meelemürke, aga keegi ei küsinud mult selle kohta poolt sõna ka, lahtrid olid kõik vaikimisi “ei”-ks täidetud. Kuulmist ka ei kontrollitud. Nii et need autojuhi tervisetõendid on tõesti vaid paras bürokraatia, reaalselt ei huvita kedagi, kas tänaval sõidavad ringi kurdid või hullud…

Just äsja oli ta taibanud, et on kaks põhjust, mis takistavad inimesel oma unistusi täide viia: see kui ta arvab, et need on võimatud, või see, kui tänu oma õnneratta ootamatule pöördele näeb neid muutuvat võimalikuks just siis, kui ta seda kõige vähem oodata oskab. Sest samal hetkel tärkab hirm tee ees, mille sihti ta ei tea; elu ees, mis on tulvil tundmatuid väljakutseid; võimaluse ees, et asjad, millega oleme harjunud, igaveseks kaovad.
Inimesed tahavad kõike muuta ja samas soovivad, et kõik jääks endiseks.
(Paolo Coelho – Kurat ja preili Prym)