Travel

Üks eriti pikk vaikus:)
Ausalt, kui mul poleks parool brauserisse salvestatud, siis ma ei oleks seda enam küll esimesega korraga täppi pannud:P
Aga pole olnud vahepeal midagi nii põrutavat, mida tahaks jäädvustada-jagada või enda jaoks dokumenteerida. Ei saa kurta, et midagi pole vahepeal juhtunud – üks lõputu kiire-kiire on olnud. Nii tööl kui tööväliselt. Seda võib vist mõnes mõttes rutiiniks nimetada… et küll toimub asju, aga ei midagi sellist, mis loksutaks või tekitaks eriti eredaid elamusi.

Aga eilsest ja tänasest juba tahaks rääkida:) Eile kuulsin taas lugusid langenud üürihindadest ning tänu saadud vihjetele uurisin vahelduseks kinnisvarakuulutusi. Valik on suur, hinnad on madalad… sattusin vaimustusse ja sain inspiratsiooni taas omanikuga läbirääkimiste alustamiseks – sest tunduvalt väiksema hinna eest on võimalik linnale lähemal suurem korter saada. Eks paistab:) Mõnes mõttes on pesa armas ning viimasel ajal olen mõelnud, et ei taha kolida, aga samas vajadusel vahelduseks täitsa juba võiks. Oleks põhjus “oleks vaja teha” asjad ära teha ning saaks igasugust kola laiali jagada. Põnevust-tekitav:)

Lisaks hakkasid eile minu jaoks peale regulaarsed kundalini jooga tunnid – päris raske ja isegi selja sai märjaks. Aga mõjus tujule ja enesetundele väga hästi ja ilmselt näeb mõne aja pärast mõju kehale ka.

Tänasest päevast tahaks jagada elamust uuest Meriton Hotel Spast. Kui minna kohale enne õhtust tipptundi, saab seal tõeliselt mõnusa ja lõõgastava kogemuse. Üks basseinidest võiks olla soojem, aga saunad olid küll mõnusad, eriti soolasaun, mille järel on nahk nii-nii siidine:) Eriti hea on see, et kõrval on ka buffee-restoran, mis jäi täna suurema nälja puudusel külastamata, aga ahvatlev oli see küll ning kindlasti pärast järgmist spa-kogemust saab külastatud.

Lisaks külastasin täna taas oma meeldivat kõhuarsti, kes saatis mind minema ilma uue diagnoosita, mis on hea uudis, aga sellegipoolest on viimased 3 päeva kõht jälle korralikult piinanud mind üle pika aja. Eks see ole see pinge ja stress ja magamatus ja võib-olla ka minu värske kaalujälgimisprogramm, et keha vajab kohanemisaega. Igaljuhul nädalavahetusel plaanin võtta rahulikumalt ja ütlen järjest igasugu plaanidele ära.

Ja veel üks uudis. Mul on üle pika aja kirjasõber. Päris haruldane tänapäeva maailmas, aga lahe ja värskendav kogemus. Näis, kauaks, aga mõnus on vahelduseks mitte-ainult-töö-kirju kirjutada… ja noh, kirju oodata. Teatud töö-kirju ootad muidugi ka, aga enamus nendest niiväga ei rõõmusta:P

Ja kaua-oodatud kevad jõudis lõpuks kohale – kõik on imeilus roheline ja õitsev:)

Meid kõiki ümbritsevad iga päev võimalused – kaasa arvatud võimalused armastuseks – aga sageli, nagu juhtus ka tolle meega, laseme hirmul end peatada ega võta neid vastu.
“Hirmul?” kordas noormees narrivalt.
“Jah, hirmul. Me ei pöördu inimeste poole, kartes tõrjumist, me ei kõnele oma tunnetest, kartes olla naeruväärsed, ja me ei pühenda end teistele, kartes kaotusvalu.”
Noormees pidi paratamatult mõtlema nendele puhkudele, kui tema hirm tõrjutuse ees ei lasknud tal rääkida tüdrukutega, kelle poole teda tõmbas. Ta hingas teravalt välja, segaduses kõigi nende möödalastud võimaluste pärast.
“Aga,” jätkas vanamees, “meil on üks eelis tolle mehe ees sealt jutust.”
“Milline see on?” pomises noormees.
“Me oleme veel elus. Me võime hakata kasutama neid võimalusi. Me võime hakata looma omaenda võimalusi.”
(Adam J. Jackson – Küllusliku armastuse 10 saladust)