Tänane sissekanne tuleb ka paratamatult “vahepeal…” tüüpi:P Aga parem kirjutada harva kui mitte kunagi, eksju.
Seljataga on kaks autokooli teooriatundi – loodetavasti veab sõiduõpetajaga rohkem, teooria kohta ma küll ohtralt kiidusõnu ei jaga. Aga igal juhul on tekkinud juba selline ootusärevus, et tahaks juba autorooli;)
Natuke kultuurne olen ka olnud – PÖFFI ajal nägemata jäänud 4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva vaatasin ära. Mitte kõige lõbusam kinoelamus, aga hea film sellegipoolest.
Ja siis olen teada (kinnitust?) saanud, et ma olen ikka natuke edev küll;)
Kõht on endiselt tropp ja kiusab mind:S Ja millegipärast hakkab tekkima tunne, et tavameditsiiniga ei jõuta iial mingitele probleemidele jälile. Aga näis, järgmisel nädalal saab järjekordsed vereanalüüsi tulemused…
Püüa võrrelda kahte inimest, kes mererannas kivilt kivile hüppavad. Nende teekond on erinev ja nad hüppavad täiesti erineval viisil. Enne iga hüpet jõuavad nad välgukiirusel kaaluda erinevaid variante võimalikust kivi valikust, jala asendist ja hüppekiirusest. Suurem osa võimalustest heidetakse kõrvale, sest kogemus välistab vähemsoodsa variandi. Iga inimese isiklik reaalsustaju ja kogemus määrab kivide ja hüppeviisi valiku. Lisaks ei vali me alati samamoodi. See on ainult positiivne. Isiksuse areng peatuks täielikult, kui meis ei peituks sisemist soovi katsetada midagi uut. Kordan ikka üle, et tarkuse ema on pigem varieerimine kui kordamine. Samas vajame varieerimiseks ka oma vanu kogemusi, et neid uutega võrrelda ning uusi variatsioone tekitada.
(Bodil Jönsson – 10 mõtet ajast)
Kissu kirjutab 
Lisa kommentaar